Kui raamat ühe lausega kokku võtta, siis minu jaoks oli põhilugu selles, et see ilm oleks ilusam paik ja ajalugu oluliselt vähem verisem, kui inimesed hoiaksid oma nähtamatud sõbrad kodus kapis luku taga ja ei tuleks ilmarahva ette neid lehvitama.
Algab lugu 1617. aasta jõulude paiku. Ühe Põhja-Norra saarekese lähedal lööb äkiste möllama torm ja laevatäis mehi — ühtlasi pea kõik meeshinged, kes saarel saadaval olid — jäävad merre. Naised leinavad mehi ja vendi, aga elu läheb edasi. Ja siis ma sain lugedes hambaid kiristada, et on ikka lollakad kombed inimestel minevikus olnud: see, et naised merele ise kalale läksid, oli skandaal, mida tuli ametivõimude eest varjata, see, et mõni naine seelikule pükse eelistas, oli juba sihuke skandaal, et seda tuli ka oma küla rahva eest varjata. Aga lugu läheb hullemaks. Nimelt jõuab saarele agar šoti nõiakütt, kel on ambitsioone ja nõiaküti käsiraamat ja soov näha tuleriite.
See on üsna aeglaselt kulgev, aga pidevalt pinget keriv lugu. Peategelane on paarikümneaastane Maren, kes kaotab laevahukus isa, venna ja kihlatu. Vendi-õdesid tal rohkem pole, on küll ema ja vennanaine ja hiljem ka vennapoeg, aga kõik naised leinavad erinevalt ning ei suuda üksteisele tuge pakkuda. Mareni silmade läbi antakse meile pilt küla igapäevaelust, värvikamatest külanaistest, kirikuskäimistest ja uute asukate saabumisest. Kõrvaltegelastest tuleb ära märkida armastuse pärast külla paikseks jäänud saam Diinna ja Bergeni kaupmehe tütrest nõiaküti abikaasa Ursula. Külaelu võib oma kirjutamata reeglite ja isiksustevaheliste kemplemistega niigi üsna frustreeriv olla, aga kui lisada sinna veel usu ja ebausu lahvatusi, siis Marenil on üsna keeruline konflikitvabalt laveerida. Ja siis tulevad veel mängu tunded…
Ma ei saa öelda, et mulle meeldis see raamat, selleks oli see liiga masendav lugemine, et niimoodi öelda, aga mulle üldjoontes meeldis lugemiskogemus ja see, kuidas see raamat oli kirjutatud. Aeglane küll ja mõned teemad olid nagu otsitud ja mõned olid lihtsustatud, aga ma uskusin seda aega ja seda küla ja seda merd ja neid inimesi. Ja mulle tundus, et mured, mida autor tahtis hinge pealt ära kirjutada, jõudsid enamjaolt lugejale pärale küll. Raamatus oli osavat ja oskuslikku keelekasutust, et luua nii pilt kui emotsioonid.
Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis ega siingi polnud nõiaprotsessid tundmatu nähtus, eesti ilukirjanduses nõiaprotsesside kajastamist mul aga ette ei tule, kui see väike hämar vihje “Libahundist” kõrvale jätta… Teab keegi mu mälu järele aidata?
Kas kirjutada raamatust, millega ma jõudsin ainult poole peale? Peale mõningast kaalumist arvasin, et ehk võiks ikka.
Üks hea lugu. Kas võtta seda kui muinasjuttu või allegooriat kultuuride mitmekesisusest, uurimisest ja säilimisest või ühe kangelase avastusretke või hoiatust tulevaste ideoloogilisete võitlustandrite eest või ülistuslauluna mälule ja lugude jutustamisele või religioonide kriitikana või poeetiliselt väljendatud paralleelina tolleagsele (2000. a) geopoliitilisele olukorrale või veel hoopis millegi muuna, on iga lugeja vaba valik. Aga lugu on ja lugu jutustatakse just parasjagu detaile puistates ja parasjagu lugeja kujutlusvõimele ruumi jättes. Kena lugemine. Sobib hästi mu meelest ka Le Guini loominguga esmatutvuseks, st mingid asjad on nii temalikud ja olgugi et raamat kuulub suuremasse Haini maailma, siis on “Pajatus” ka eraldiloetav.
Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.
Siin raamatus on huvitav ja põnevate detailidega tulevikumaailm, üsna uhke süžee (kuigi see süžee käimaminemine võttis minu maitse jaoks natuke liiga palju aega ja vahel oli veel selliseid venitamise kohti), üsna omanäolised kangelased (võib-olla liiga omanäolised, aeg-ajalt jäin ma arusaamatult lehekülge jõllitama, et no mis nüüd, miks see raudne tädi just selle koha peal emotsema hakkab või et miks ta just seda vestlust nii püüdlikult mõistusega analüüsib või miks ta tolles kohas hetke ajel pea ees tegevusse sööstab), huvitavaid ja leidlikke väljendeid ja keelendeid kasutav läbi raamatu omas stiilis kirjutamisviis (mis mulle laias laastus meeldis ja mis minu jaoks on põhiargument, miks Merest lugeda).
Hmmmmm … kui mõnus on ikka Meistrit lugeda. Olgugi, et süžee ja karakterid mind eriti ei huvitanud, siis see, kuidas Lugu jookseb ja iga väljend ja lause tundub täpselt õige koha peal olevat, oli küll midagi maagiliselt head. Ma isegi ei teadnud, et ma viimaste loetud raamatute puhul sellest meisterlikkusest nii suurt puudust tundsin. Miskipärast tekkisid lugedes paralleelid Jaan Krossi (“Mardileib”), Arvo Valtoni (“Ajaprintsess”) ja Enn Vetemaaga (“Krati nimi oli Peetrus”).
Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.
Et siis — 18. saj alul on tütarlaps Addie, kes ei taha mehele minna ja tahab maailma näha ning ta sõlmib jõuga, mida pimedas ei tohiks välja kutsuda, kokkuleppe, millel on hind. Ta küll pääseb abielust ja saab võimaluse minna, kuhu tahab, ning pika eluea, aga ta ei saa midagi omaks pidada ja ta kustub inimeste mälust minutitega ning pimeduse jõud käib aegajalt küsimas, kas ta ehk sellest elust tüdind pole ja tahaks äkki hinge ära anda ja kõik lõppenuks lugeda. Ja siis kohtub ta 2014. a New Yorgis poisiga, kes — spoiler alert — mäletab teda ka järgmisel päeval.
Noo, see oli nüüd see kabedamat kanti Reacheri lugu. Kui ma mõtlen selliste poliitise kallakuga põnevike peale, siis mu isiklik tipplugemine on olnud Frederick Forsythi “Šaakali päev”. Ja ega see Lee Childi “Isiklik” väga kaugele sest tipust jäänud, iseäranis raamatu esimene pool, kus intriigi üles ehitati ja lahendused olid veel vägagi lahtised, seal oli põnevust ja üllatusi rohkem. Juba see, et Reacher Pariisi ja Londonisse välitöödele läks, oli autorilt parasjagu ootamatu käik. Loo lõpus läks sutsu liiga kiireks, ettearvatavaks ja üleseletamiseks ära, aga teekond, kuidas sinna lõppu jõuti, oli mu meelest huvitav ja mõnusa stiiliga kirja saanud, mõned võrdlused ja väljendid olid kohe erilised pärlid. Child oskab doseerida lobedamat poolt ja naturaalsust, niiet ühtpidi on ta raamatud puhas meelelahutus, aga politseimängude ja tagaajamiste vahele on ka ruumi, et lugeja saaks mingite detailide ja valikute üle pikemalt juurdema jääda. Ahjaa, kunagi Lugemise väljakutse grupis jutuks olnud luuderagina kirjeldusi on siin raamatu iseäranis värvikalt. Olgu see lause siis hoiatuseks või reklaamiks, kuidas kellelegi.
Sulepuru 