Ursula K. Le Guin “Pajatus”

Üks hea lugu. Kas võtta seda kui muinasjuttu või allegooriat kultuuride mitmekesisusest, uurimisest ja säilimisest või ühe kangelase avastusretke või hoiatust tulevaste ideoloogilisete võitlustandrite eest või ülistuslauluna mälule ja lugude jutustamisele või religioonide kriitikana või poeetiliselt väljendatud paralleelina tolleagsele (2000. a) geopoliitilisele olukorrale või veel hoopis millegi muuna, on iga lugeja vaba valik. Aga lugu on ja lugu jutustatakse just parasjagu detaile puistates ja parasjagu lugeja kujutlusvõimele ruumi jättes. Kena lugemine. Sobib hästi mu meelest ka Le Guini loominguga esmatutvuseks, st mingid asjad on nii temalikud ja olgugi et raamat kuulub suuremasse Haini maailma, siis on “Pajatus” ka eraldiloetav.

Sõna, kuld sealpool sügist, toob hiilguse tagasi oksale.

Mälu on mõistuse elu.

Kaarel B. Väljamäe “Helesinine tahmakuu”

Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.

Seda luulekogu oli kuidagi lihtne lugeda. Mulle tundus, et autor tahtis olla korraga teatraalselt avali südamega nagu Jürgen Rooste, peod mõttetiineid kauneid sõnu täis nagu Doris Kareval, ühiskonnas ja isiklikus elus teravat pettumust ausalt pilduv nagu Charles Bukowski ning instasõbralik nagu Lauri Räpp. Ok, kõik neli punkti said mu meelest jupiti kaetud ka :) Mida Kaarel B. Väljamäe ise endast tegelikult kujutab, ma siit kogust ei näinud, aga jättis hea matkija mulje, st luuletused ei tundunud mulle kuigi originaalsed, aga enamjaolt olid mu meelest pigem ikka kirjanduse mõõtu mitte niisama hobisõnaseadejada. Ja mõned ootamatud ja värsked kujundid kõlksusid mõnes paigas ju kohale ka. Ma ei oskagi öelda, kas see luulekogu mulle meeldis, aga see tunne jäi küll, et kui uus raamat tuleb, siis ma loen, et mis tast siis edasi sai.

Katkeid luuletustest:

 

¤

hirmud on vist samad
et ei jääks üksi

et ei jääks sellega
vahele

¤

on armastusi kellest ei
saada üle
aga võib saada ülendatud

võib

ei pruugi

¤

pesin käsi
kraapisin küünealuseid
küünte all sinu
äraoleku hais

¤

see mis aknast paistab
hoiab tervet mõistust

ainult 
silmad tuleb lahti hoida

¤

päikest usaldan
pimesi

¤

hind selgub hiljem *
____________________
* see on nüüd otsene tsitaat Karevalt ja seda on kogus mitu korda

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

Siin raamatus on huvitav ja põnevate detailidega tulevikumaailm, üsna uhke süžee (kuigi see süžee käimaminemine võttis minu maitse jaoks natuke liiga palju aega ja vahel oli veel selliseid venitamise kohti), üsna omanäolised kangelased (võib-olla liiga omanäolised, aeg-ajalt jäin ma arusaamatult lehekülge jõllitama, et no mis nüüd, miks see raudne tädi just selle koha peal emotsema hakkab või et miks ta just seda vestlust nii püüdlikult mõistusega analüüsib või miks ta tolles kohas hetke ajel pea ees tegevusse sööstab), huvitavaid ja leidlikke väljendeid ja keelendeid kasutav läbi raamatu omas stiilis kirjutamisviis (mis mulle laias laastus meeldis ja mis minu jaoks on põhiargument, miks Merest lugeda).

Mõistusega oli täitsa norm, aga emotsioonid mul lugedes eriti kaasa ei jooksnud. Triinu Meres vist lihtsalt ei ole minu veregrupi kirjanik.

Stephen King “Draakoni silmad”

Hmmmmm … kui mõnus on ikka Meistrit lugeda. Olgugi, et süžee ja karakterid mind eriti ei huvitanud, siis see, kuidas Lugu jookseb ja iga väljend ja lause tundub täpselt õige koha peal olevat, oli küll midagi maagiliselt head. Ma isegi ei teadnud, et ma viimaste loetud raamatute puhul sellest meisterlikkusest nii suurt puudust tundsin. Miskipärast tekkisid lugedes paralleelid Jaan Krossi (“Mardileib”), Arvo Valtoni (“Ajaprintsess”) ja Enn Vetemaaga (“Krati nimi oli Peetrus”).

Kes sisust pikemalt teada tahab, siis Mart Pechter kirjutas päris pikalt ERRi lehel.

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Ajakirja “Raamatukogu” loen ma vähem kui peaks. Kuidagi eriliselt on mulle hinge jäänud Mart Velskri essee “Raamatukogud ja luule” 2018. aasta 2. numbrist: Jätka lugemist

V. E. Schwab “The Invisible Life of Addie LaRue”

Et siis — 18. saj alul on tütarlaps Addie, kes ei taha mehele minna ja tahab maailma näha ning ta sõlmib jõuga, mida pimedas ei tohiks välja kutsuda, kokkuleppe, millel on hind. Ta küll pääseb abielust ja saab võimaluse minna, kuhu tahab, ning pika eluea, aga ta ei saa midagi omaks pidada ja ta kustub inimeste mälust minutitega ning pimeduse jõud käib aegajalt küsimas, kas ta ehk sellest elust tüdind pole ja tahaks äkki hinge ära anda ja kõik lõppenuks lugeda. Ja siis kohtub ta 2014. a New Yorgis poisiga, kes — spoiler alert — mäletab teda ka järgmisel päeval.

Ühest küljest oli see täitsa hea lugemine — mõnusa sõnavalikuga, paraja tempoga, siiasinna kultuuriloolisi vihjed puistav ning omi mõtteid edasimõtlemaärgitav fantaasia- ja romantikaesmavajaduste rahuldaja. Visuaalse kunsti näited raamatu osade vahel olid päris nutikad ja omamoodi reaalsust loovad. Teisalt oli see kuidagi liiga lihtne, stereotüüpne ja faktides eksiv (n oleks autor võinud ikka Wikist üle vaadata, mis aastal see Sacré-Cœur valmis sai), et seda raamatut tõsiselt võtta. Ka käis mulle pisut närvidele, et liiga paljusid loomeinimesi siin raamatus oma hinge müüma pandi.

Üldiselt paistab internet raamatust vaimustuses olevat. Mõneti on see isegi mõistetav, sest raamat lubab üsna mitmesuguseid seoseid, tõlgendusi ja kihte ning on üsna lehepöörajana kirja saanud, aga mu jaoks jäi ikkagi midagi olulist puudu… mitte päris see, mida üksikud kriitikahääled ette heidavad — et Addie osaleb vähe ajaloos, vingub palju, areneb vähe — see osa oli mu jaoks isegi usutav, pigem tekitas mingit errorit autori valik, et millest kirjutada ja kuhu tekstis augud jätta.

Fännikunsti on netis päris palju, tsitaadivalimikke ka, aga ma viitsi siia mingit valikut tekitada, huvi korral otsige ise. Ma kleebin siia hoopis ühe goodreadsi arvustuse, millega ma rohkem nõus olen: Jätka lugemist

Lee Child “Isiklik”

Noo, see oli nüüd see kabedamat kanti Reacheri lugu. Kui ma mõtlen selliste poliitise kallakuga põnevike peale, siis mu isiklik tipplugemine on olnud Frederick Forsythi “Šaakali päev”. Ja ega see Lee Childi “Isiklik” väga kaugele sest tipust jäänud, iseäranis raamatu esimene pool, kus intriigi üles ehitati ja lahendused olid veel vägagi lahtised, seal oli põnevust ja üllatusi rohkem. Juba see, et Reacher  Pariisi ja Londonisse välitöödele läks, oli autorilt parasjagu ootamatu käik. Loo lõpus läks sutsu liiga kiireks, ettearvatavaks ja üleseletamiseks ära, aga teekond, kuidas sinna lõppu jõuti, oli mu meelest huvitav ja mõnusa stiiliga kirja saanud, mõned võrdlused ja väljendid olid kohe erilised pärlid. Child oskab doseerida lobedamat poolt ja naturaalsust, niiet ühtpidi on ta raamatud puhas meelelahutus, aga politseimängude ja tagaajamiste vahele on ka ruumi, et lugeja saaks mingite detailide ja valikute üle pikemalt juurdema jääda. Ahjaa, kunagi Lugemise väljakutse grupis jutuks olnud luuderagina kirjeldusi on siin raamatu iseäranis värvikalt. Olgu see lause siis hoiatuseks või reklaamiks, kuidas kellelegi.

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Ma alustan sellest raamatust muljetamist mälestuskatkega aastast 1994 või 1995, kui Vanemuise laval oli Merle Karusoo lavastatud “Täieline Eesti Vabariik” Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” IV osa põhjal Pärnu Endla esituses ja mingil hetkel Katrin Saukase mängitud Kaarin röögatas Liina Olmaru mängitud Tiinale: “Tiina, te ei ole normaalne!”, siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult ja enda kohta käivaks, et kas ma ei ole normaalne ja mis siis sellest on, kui ma ei ole.

See raamat ongi sellest, kuidas keegi, kes ei ole normaalne, leiab oma koha ja eesmärgi, kuidas ümbritsevad inimesed püüavad talle selgeks teha, et olla rahul sellega, mis ta teeb ja kus ta mitte kedagi ei sega, pigem aitab, on kuidagi vale. Mittehoolimine ühiskondlikest standarditest on vale, isegi kui sa oled vaikne ja tagasihoidlik ja oma tööle pühendunud. Ma ei ole neist torkijatest kunagi aru saanud — mis see neid segab, kui keegi teeb elus mingeid muid valikuid kui nemad? Elagu oma elu. Ma ise olen suht rahulikult saanud “veider” olla, aint mingid mehed vahel ütlevad, et neile ei meeldi mu ruuduline mantel. Miks nad peavad sellest jumala võõrale inimesele kõva häälega märku andma, sellest ei ole ma ka kunagi aru saanud.

Ma olin selle raamatu kohta lugenud mitmeid arvamuskatkeid ja olgugi et enamik neist olid kiitvad, siis ega ma seda eriti uskunud, aga pean tunnistama, et raamat oli oluliselt parem, kui ma ette kujutasin. Väike lihtne lugu, sujuvalt ja parasjagu pinget kerides kirja pandud, emotsioonid ja tegevustik tasakaalus, Jaapani kultuuri just mõnusat näpuotsaga, st ei läinud liiga eksootiliseks, aga mingi jaapalikkus oli kogu aeg olemas, sutsu huumorit ka. Ja — spoiler alert — mulle meeldis, et kokkuvõttes andis raamat eluõiguse ka “veidratele”. Aga ses mõttes oli mul arvustuste mitteuskumise osas õigus, et vahel toodi neis esile detaile, mis mulle nii olulised polnud, aga see näitab seda, et see on raamat, mis (vast teistest raamatutest pisut enam) loob end koos lugejaga.

Raamatul on tõlkija Maret Nukke järelsõna, mis natuke avab raamatu tausta.

Philip Reeve “Pimenev tasandik”

Nojah. Mul on hea meel, et see sarja neljas osa ikkagi eesti keeles ära ilmus ja jätkuvalt Kristina Uluotsa profis tõlkes. Lugemise enda üle kuidagi nii hea meel ei ole. Vist oli tegelt mul selle raamatu lugemise jaoks väga vale aeg, sest ega see ju iseenesest kehvem kui eelmised polnud ja eelmised mulle ju meeldisid… A ei edenend kuidagi ja jäi emotsionaalselt võõraks, oleks ikka toona pidanud ühe soojaga kogu sarja ära lugema. Kuigi see päris lõpp tõi küll korraks sooja tunde: lugu lõpeb esimese raamatu avalausega.
Oi, guugel andis teada, et sarjas on veel kolm romaani ja trobikond jutte. Rahva Raamat, kuhu siis need ülejäänud ometi jäid?