Siim Veskimees “Vanavanamees”

Veskimees täitsa üllatas. Et nojaa, tema stammteemasid ja stammvõtteid on küll, aga see raamat on mu meelest kauem läbimõeldud ja rohkem läbikirjutatud ja jookseb mõnusamalt kui mõni ta varasem. Üks asi, miks mulle see raamat täitsa hästi istus, on tõenäoliselt see, et ma näen siin üsna selgelt Zelazny (ja ka Scalzi ja mõne teise veel) mõjusid — juba see, et ärkab mees haiglavoodis ja miskit ei mäleta, aga hakkab kohe rabelema, on ju nii tuttav sealt “Amberi printside” algusest — ning mulle need eeskujud meeldivad, vägagi. Ei, ma ei ütle, et see on kopi või plagiaat, pigem on siin mu meelest tegu kas teadvustamata või vastupidi, hästi läbitunnetatud kirjanduslike laenudega. Ja see OMA, see Veskimehe oma, on vägagi olemas. K.-M. Sinijärv on seda nimetanud ulmepinevikuks. Sobib küll, sest hoogu, pöördeid, pingeid ja põnevust on ses loos kapaga.

Maia Punak “Mängult ja päriselt”

Mulle kohutavalt meeldib selle raamatu idee — tosin lühinäidendit, mida saab siis tunnis või väljaspool tundi lavastada. Sisuga on natuke nadim. Mulle meeldisid igas näidendis mingid kohad ja paraku oli igas näidendis mingeid kohti, mis olid mu jaoks määähh. Kui mul poleks all seda ma-ei-tea-mitu-korda-nähtud 13. lennu “Teekond punktist A punkti B” ja ma-ei-tea-mitu-korda-loetud Karusoo 13-aastast, siis oleksin ma oluliselt vähem kriitiline ja seega ma arvan, et tänapäeva noored võiksid seda kogumikku sirvida küll, olgu siis lavastamiseks või niisama. Tegelt see soovitus sobib õpetajatele ka :) seda enam, et raamatu autor on ise ka õpetaja, Põlvas.

Karl Ristikivi “Põlev lipp”

Eeeehhh… Lugu sellest, kuidas saksa rüütlid 12. sajandil mööda Itaaliat ringi töllavad. Spoiler alert — ühele (Konradin ehk Konrad von Hohenstaufen) pannakse alul rahvasuus keisrikroon pähe, lõpuks on kõik surnd. Kirjutamise stiil on rõhutatult vanamoeline, kohati hulk tseremoniaalseid pöördumisi ja kohati tegevusega kapakul edasijooksmist, pisut neljanda seina lõhkumist jms. Et see, millest kirjutati, oli mu jaoks paduigav ja kuklas kõlas ahastav “Mis kurat ta sinna galeerile ronis!”, see, kuidas kirjutati, oli üsna ok.

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass …?”

Täitsa hea kassiraamat. Võiks täitsa koduselgi riiulil olla, sest mõistlik on seda lugeda jupikaupa ning vajadusel saab nii mõned kohad meeldetuletuseks üle vaadata. Eriline väärtus on muidugi see, et eesti autorid ja arvestatakse kohalikke kassipidamiskombeid, kuigi uuringuid tutvustatakse laiast maailmast. Siin on nii kassi käitumislikke seletusi kui tervisenõuandeid, suhteliselt lihtsas keeles ja kuigi kohati on tekst sutsu kuivavõitu ja kordustega, siis autorite sümpaatia kasside vastu paistab sest raamatust kenasti välja ning olulised teemad saavad kaetud. Kassipilte on hulgim :)

Lemmiklooma annab juba raamatuvalik ära. Põhjenduseks mõttekäik raamatust, et ega tegelt kassil inimest vaja pole, aga see on nii armas, et ta on otsustanud inimeste seltsi taluda. Isepäine, pragmaatiline, müstiline, ilus. Ja kui talle sobib, siis väga tore seltsiline. 

Minu soovitus kõigile, kes kaaluvad kassivõtmist, on, et pigem jah, sest mul on küll olnud jama vähem kui kartsin ja rõõmu rohkem kui lootsin. Ahjaa — iga kass on natuke isemoodi ja oma iseloomuga isiksus ja klappimasaamine võib veidi aega võtta, aga enamjaolt — kui kassiga arvestada, siis arvestab kass ka inimesega.

Netis on autorid pildil pigem koertega, tasakaaluks siis kõrvale Liisu.

Poul Anderson “Kõrge ristiretk”

Ma olen seda raamatut kunagi lugenud, meeles oli vaid see, et see oli vist see raamat, kus keskaegsed tüübid kosmoses möllasid. Oli jah see raamat.

Kuningas Edward III aegne Inglismaa, külakesse on kogunenud kohaliku paruni sir Roger de Tourneville käe alla sõjasalk, et minna Prantsumaale sõjaretkele, aga siis maandub küla lähistele tulnukate luurelaev. Juhtub nii, et inglased vallutavad laeva ja nüüd on neil plaan selle laevaga Prantsusmaale minna. Et laevas on ruumi rohkelt, kutsutakse kogu küla — naised-lapsed-kariloomad kaasa arvatud — kaasa. Pantvang paneb laeva küll tööle, aga lennusuund on oluliselt kaugemale kui Prantsusmaa. Uuele planeedile jõudnuna vallutab väesalk tulnukate kindluse ja siis läheb juba suuremaks sõjaks kosmoseimpeeriumi vastu. On välja toodud nii mitmedki sõjapidamise punktid — kasuta seda, mis sul on, loovalt ja otstarbekalt, otsi vaenlase nõrku külgi, su enda puudujäägid võivad mõnes olukorras olla hoopis tugevuseks, otsi liitlasi, infosõda, mis sisaldab nii luuret kui bluffi jne. Julge hundi rind on rasvane või haavleid täis, selles loos … no lugege.

Jutustajahääleks on kohalik fransiskaani munk Parvus, kes takkajärgi tegevust kirja paneb. Seda aspekti loost nautisin ma nüüd rohkem kui siis, sest ma olen vahepeal igasuguseid asju lugenud ja see keskaegne kroonikuhääl on mu meelest täitsa hästi välja mängitud.

Hmm, pilte otsides tuli välja, et 1994. a tehti sellest ka film, USA-Saksa koostöö. Täitsa tahaks näha, kuidas nad selle möllu filmilinale on püüdnud.

“Poeetiline punane raamat. Ukraina”

See on üks isevärki raamat. Kui võtta seda luulekoguna, siis need luuletused ei ole mu meelest kuigi head, aga kui võtta, et need on lilledele-lindudele-loomadele-roomajatele pühendatud palved või meditatsioonid ning pigem saatetekstid imeilusatele joonistustele kui iseseisvad teosed, siis on tulemus täitsa kena. Ukraina loodusest annab see raamat pisut aimu ja kutsub ka huvi tundma, et mille kõigega see Ukraina kultuurikeskus Tallinnas veel tegeleb.

Mark Manson “K*radile! Suva olemise peen kunst”

See raamatuvahetuse 100 esimest oli mu jaoks raske teema, sest see, mis mind on huvitanud, selle ma olen ära lugenud ja üle lugemise tuju pole, aga see, mis lugemata, see pole mu jaoks kuigi huvitav. Võtsin selle, mis näppu jäi, ja mulje on üsna oodatult suht möhh. Esteks ma tundsin, et autor on liiga noor, et mulle elamist õpetada. Jah, ta on käinud siin ja seal ja kogenud üht ja teist, aga ikkagi on ta mu meelest sihuke eluvõõras ja elukogemuseta ja kuidagi naiivne. Testeks oli ta mu jaoks totralt lobiseja, mu meelest ei käinud ta jõud sellest teemast üle, ta eksis mingitesse suvalistesse oma mälestustesse ära, kaotas fookuse ja rääkis iseendale vastu. Aga tavaliselt ma sihukestest eneseabiraamatutest selle ühe kasuliku või enda jaoks normaalse lause ikka leian, siinkohal see kulunud mõte, et inimesel on lihtsam elada, kui ta tunneb, et ta elul on mingi tähendus, kui ta tunneb, et ta on osa millesti suuremast ja et tema tegutsemine on oluline. Ja et elu ei saa kunagi ideaalseks, ikka on mingi jama, millega tegeleda tuleb. Nojah siis.

Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Soovitused kolmele inimesele praegu kirjutavatelt autoritelt:

Teismelisele, kes arvab, et ükski raamat pole huvitav:

Raske juhus. Ma vahel pinnin noori, kes tulevad seda kohustuslikku vaba valikut küsima, et öelge üks raamat, mis teile on meeldinud, siis ma saan edasi mõelda ja ehk mingitpidi sarnase ja sobiva leida. Üks poiss ütles, et talle pole kunagi mingi raamat meeldinud, tema sai soovituseks Mairi Lauriku “Mina olen Surm”, Joel Jansi “Tondilatern” ja Maniakkide Tänava “Viivuranna Online”, ta võttis kaasa selle kõige õhema, aga ära minnes ta nägu väga õnnetu polnudki, et ta nüüd miskit lugema peab.

Mehele, kes luges viimati koolis kohustuslikku kirjandust:

No siin oleneb natuke sellest, mis vanuses see mees on. Minuvanusestele ja vanematele soovitaks Andrus Kivirähu “Rehepappi”, noh nad pole seda pidand koolis lugema ja enamjaolt selle vanuserühma meestele see raamat istub, üldiselt Indrek Hargla ja Erkki Koorti ajaloolisi krimkasid.

Parimale sõbrale/sõbrannale:

Kuna me oleme päris palju asju koos ära avastanud, et näe on hea ja mõlemile meeldib, ja kuna proosat on igatepidi lihtsam üles leida, siis ma talle jagan eelkõige oma luulevaimustusi, viimases paarist aastast Aliis Aalmanni “Verihaljas”, Asko Künnapi “Minu riik”, Tõnis Tootseni “Uttu”.

Indra Das “The Devourers”

Lühidalt: India libahundilugu.

Pikemalt: mäng mütoloogiate ja religioonidega (mitmesugused kujumuutjad ja nende erinevad vormid erinavates müütides (džinnid, deemonid, libaloomad jne, lisaks mõte, et hindu jumalate algupära on kujumuutjad)), mäng ajalooga (mingi osa tegevusest toimub 17. sajandil, mingi osa tänapäevas), mäng erinevate jutustajahäältega (tänapäevane ülikooli lektor, 17. saj. kirjaoskamatu moslemi naine, kuskilt kaugelt Põhjast Indiasse liikunud libahunt), tundlikke ja triggerdavaid teemasid (vägivald oma erinevates väljundites (mõne koha peal meenus see rootslane Natt och Dag, aga temaga võrreldes on Das mu meelest mitu sammu leebem) ja üsna vaba keelekasutus), allegooria eneseotsingutele ja eneseteostuse otsingutele, võimalustele ja valikutele. Lisaks veel idaeksootikat ja erinevaid seksuaalseid sättumusi.

Ma ei ole kuigi kindel, kas ma seda raamatut just edasi soovitaksin, aga minu jaoks oli see täitsa hea — süžee, mis pakkus üllatusmomente; tegelased, kes polnud küll kuigi kaasahaaravad, aga olid omapärased ja omanäolised; kirjutamislaad, kus oli küllalt hästi tasakaalus tegevuse kirjeldust, dialoogi, sisekõnet; teose üldine toon, mis pani kaasa mõtlema. Kui lisada juurde, et mul on mingi erihuvi India (ja siin oli see India natuke sordiini all, aga ikkagi oli siin vihjeid nii kirevusele, ülevusele, pikale ajaloole ja ka viletsamale poolele (alguse sai see huvi Kiplingi “Kimist”)) ja libahuntide (ma süüdistan siinkohal vanemaid, kes mulle sihukese nime panid :) (ja Kitzbergi “Libahunt”, eksole), aga mu jaoks on neil kujumuutjate juttudel mingi eriline võlu, siinkohal mulle meeldis, et kuju muutmise otsus, et millal, oli inimese teha, mitte mingi täiskuuvärk, nagu Lääne lugudes kipub olema, lisaks oli siin nõkse ja detaile, mida ma varasemates libahundilugudes polnud kohanud) vastu, siis pole väga imestada, et mulle isiklikult see raamat lugemiskogemusena meeldis. Ma ei ole lausvaimustuses, aga mulle meeldis.

Autori koduleht: indradas.com

Ahjaa, üks tehniline detail: raamatu lõpus on lõik, kus on lühidalt raamatus kasutatud šrifti ajaloost.

“Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga”

Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…

Lisainfo kirjastuselt: Hrafnkeli saaga, mille tegevus toimub umbes aastatel 925–950, on kirja pandud ajavahemikus 1280–1350, ning Gunnlaugi saaga, mille tegevus leiab aset umbkaudu 990–1010, tõenäoliselt mõnevõrra varem, umbes aastatel 1270–1300. Vanaislandi keelest tõlkinud Mart Kuldkepp.