Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Leslye Walton “The Prise Guide to the Occult”

Selle raamatu proloog on 19. sajandil ühel USA lääne(loode)ranniku saarel. Külas on kaheksa meest ja üks nõianaine. Ja see ei lõpe kuigi hästi, sest selle episoodi lõpuks on üleval needus mitme põlve järeltulijatele.

Raamatu ülejäänud tegevus on selsamal saarel, loo keskmes on 16/17aastane nõia üheksanda põlve tütretütre(jne)tütar Nor, kes püüab hakkama saada selle needuse, oma nõiavõimete, toksilise ema ja tavapärasemate teismeliste probleemidega.

See on alati paras arutelukoht, kui palju üks fantaasiaromaan peaks peegeldama kaasaja probleeme ja kui palju see peaks olema pelgalt meelelahutus, eks erinevad lugejad hindavad seda erinevalt, aga minu meelest oli selles raamatus asi üsna tasakaalus, no võib-olla oleks minu maitse jaoks võinud ekapismi pisut rohkem ja probleeme pisut vähem olla, kui ma raamatule järgi mõtlen, siis ilmuvad mälupildid suht vaheldumisi — oo, see oli täitsa lahe maagiadetail, oh, see on võib-olla abiks selle või teise probleemiga kimpus olijale.

Ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis. Siin oli toredaid kohti, aga oli ka ebamugavaid kohti ja liiga tavalisi kohti ja liiga tihedaid kohti ja liiga hõredaid kohti ja liiga roosasid kohti ja liiga veriseid kohti ja … aga oli ka kaasa ja edasi mõtlema panevaid kohti. Kellel on sedasorti trigger warnigut vaja, siis mainin ära, et siin raamatus on juttu enesevigastamisest. Raamatu lõpus on ka kaks lehekülge viiteid, kust võiks abi otsida, kui endal või sõbral/tuttaval sedasorti mure.

Raamat on inglise keeles ilmunud kahes kujunduses, see kollane oli mu jaoks meh, aga see tume oli see, mis mu pilku haaras ja raamatut ostma pani ja mis mu meelest raamatu sisu ka päris hästi peegeldab, lisavõlu on selles, et päris raamatul on need punased jooned pisut sissepressitud ja läikivad.

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Tanya Landman “Mondays are Murder”

Ega mul erilist isu lastekrimkat lugeda polnud, aga kui ma teemasse uurimist tegin, siis sattus see raamat nimekirjas ette ja kuna mulle eelmine loetud Tanya Landmani raamat (“Buffalo Soldier”) üsna hästi meeldis, siis võtsin proovida.

Kuidagi väga agathachristielik — meeleolult meenutas seda vene filmi, kus Ita Ever miss Marple’it mängis (“Musträstaste saladus”), süžeelt oli pigem sarnasusi raamatuga “Kümme väikest neegrit”.

On üksik saar seal kuskil Šotimaal, saarel on 5 last ja 5 täiskasvanut. Laste vanust ei ole antud, aga nii varateismelised-eelteismelised vast umbes on. Mõrvu on mitu ja need on päris koledad. Miss Marple’i osas on peategelane-minategelane Poppy.

Midagi oli minu jaoks selles raamatus valesti. Raamatu algupool venis ja lõpp võttis otsad liiga kähku kokku. Krimiliin oli täitsa korralik, aga see oli liiga täiskasvanulik. Selles loos ei olnud soojust ega huumorit (iseäranis kui võrrelda mu lastekrimi etaloniga ehk Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega). Lugeda võis, aga edasi ei soovita.

Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Jaan Kaplinski “Teiselpool järve”

Kaplinskilt oleks valida paljut — et mida üle lugeda ja mõned asjad on mul lugemata ka. Aga kuna mul on pooleli mitu eriti lohisevate lausetega raamatut, siis hindasin seekord lühidust ja võtsin selle haikukogu. Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi. Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma mäletan, et ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus. Kui see kogu on lugemata, siis soovitan. Teksti on vähe, aga mõtteid palju. Kujundus on ka täitsa kena.

Martha Wells “Kõik süsteemid punases”

Aitäh, kirjastus Fantaasia! Selle raamatu olemasolu üle eesti keeles on mul väga hea meel!

Ma olen seda raamatut inglise keeles korra juba lugenud, aga kui see nii ilusas kujunduses eesti keeles välja tuli, ikka võtsin ja lugesin üle. Endiselt oli tore. Lisaks tulid eesti keeles nii seikluslikkus kui sarkasm kui tumedamad toonid mu jaoks paremini välja, st emotsioonide skaalal oli kõikumisi enam. Või oli mu lugemismeeleolu seekord selline, et ma lasin end rohkem üles-alla liigutada… Vahet pole, mõnus lugemiskogemus oli mõlemal puhul :)

Loterii blogis on selle raamatu kohta öeldud: “Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga.” Eeee… jah :) Ja teine tabav lausekatke tuleb Jüri Kallaselt Ulmeseoste blogis: “…, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.” Kah õige :)

Tõlkis Maarika Luts, mu meelest hästi tõlkis. Kaanekujundus: Liis Roden. Mul on hea meel, et Liis Rodeni looming raamatukaantele jõuab :) Mu meelest on sest kaanekujunduses professionaalsust, head stiilitunnetust ja emotsiooni.

Lugege :)