Katariina Roosma “Nutmata pisarad”

Minu jaoks oli see ühe hobiluuletaja täitsa atsakas luulekogu.

Kuidas ma teen vahet, kes on hobiluuletaja ja kes on päriselt luuletaja? Najaa, tunde küsimus, aga laias laastus võib umbes öelda, et minu jaoks hobiluuletaja kirjutab endast, see võib küll ka paljusid lugejaid puudutada, aga autori lähtepunkt on ainult ta ise, päris luuletaja vaatab ilma ja inimesi laiemalt, võib küll kirjutada läbi enda, aga suudab selle siduda mingite ühiskondlike suundumuste, nähtuste, trendide, õhkkonnaga, kirjandus- või niisama ajalooga (isegi siis, kui kirjutab armastusluulet). Ja on mingi tabamatu käsitööoskuse vahe, et kes on lihtsalt andekas sõnaseadja ja kes tunnetab sõna kaalu sügavamalt. Ja hobiluuletajad kipuvad olema hõredama tekstiga, st luuletuses on üks, äärmisel juhul kaks mõtet, päris luuletajad suudavad ühte lühikesse teksti suruda rohkem tõlgndamisvõimalusi. Aga kokkuvõttes on see ikkagi puhtalt lugeja tunnetuse küsimus (mis võib hakata omama kaalu, kui lugejaid on palju ja enamus arvamusi kalduvad ühele või teisele poole, või siis, kui lugejal on kirjandusteadlase tiitel).

Katariina Roosma kirjutab varjamatult endast. See ei tähenda, et ta luuletused lugejaid ei suudaks kõnetada või sügavamalt puudutada, suudavad ikka, vast küll mitte iga lugejat, aga arvatavalt päris paljusid. Luuletused on elust, armastusest, tööst, enda leidmisest — selline suht tavaline noore inimese maailma avastamine. Aga need luuletused ei ole igavad, vahele tuleb nii tuttavaid tundeid kui nutikaid ootamatuid sõnastusi. Ma veetsin täitsa toreda õhtupooliku noore daami sõnade seltsis. Üks sõna, mis luulekogu veel võiks iseloomustada, on see paljukasutatud “uussiirus”, igatahes ma tundsin, et autor on minuga aus ja see tundus sümpaatne. Ja pealkirjast hoolimata ei ole see läbinisti kurb kogu, lootust ja rõõmu pakutakse siin ka.

ma juba aastaid
homme hakkan tubliks
ja loodan
et ei ole ainuke

#lootussurebviimasena

 

***

Tegelt oleks siia punkti alla olnud võimalik võtta väga palju väga erinevaid autorid ja oleks võinud lugeda kolleegide raamatuid (Mairi Laurik, Eve Pormeister, Ago Pärtelpoeg), aga tuju tuli sihuke, et meie sekretär on Kristiina ja Kristiina ja Katariina on suht sarnased nimed ju küll.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s