Asko Künnap “Ja sisalikud vastasid”

Ja aasta viimaseks lugemiseks jääb päiksekaantega rikkaliku kujundusmänguga luulekogu. Minu maitse perra on seda mängu parasjagu, aga kõikse toredam on, et sel luulel on ka sisu, millega mängida. Jälle üks retk Künnapi ulma ja reaalia piirilt mõlemas suunas tehtud märkmetele. Ja jälle tuleb see tal mu meelest hästi välja, ma kadusin mõlemasse metsa täitsa ära :) Ja aegu, millesse kaduda, on siin raamatus ka.

***

Ega sel aastal enam Tartu Linnaraamatukogus üritusi ei tule, aga näituseid on ikka, II korruse näituseruumi pani Annika Hramov just üles näituse viimaste aastate rahvusvahelistest kirjanduspreemiatest, seda tasub täitsa pikalt uudistada. Järgmisse aastasse on juba plaanitud paljut, nii tavapärased kirjanduskohvikud kui kirjanikega kohtumised, eraldi tuleb liikumisaastale pühendatud ürituste sari, aprillis peab raamatukogu suurelt oma sünnipäeva ja mais on osaline Prima Vista kirjandusfestivalil. Valik on kirev, tulge vaadake, mis teile sobib :) luts.ee on abiks.

 

Kristin Steinsdóttir “Kodulinna ingel”

Nunnukas lasteraamat, kus peategelaseks on Islandi algkoolipoiss Askur.

Jutukaupa on siin raamatus tema muredest ja rõõmudest, fantaasiatest ja argihetkedest, mälestustest ja unistustest.

Kuigi muresid on päris palju ja need on üsna tõsised, siis jääb raamatust kokkuvõtvalt siiski helgus ja lootusrikkus domineerima.

Eks omajagu aita sellele helgemale poolele kaasa ka Halla Sólveig Þorgeirsdóttiri omanäolised illustratsioonid.

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

Mul läks sellesse raamatusse sisseelamiseks üsna jupp aega, aga ühel hetkel tuli see tunne, et tahaks lugeda kiiresti-kiiresti, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb, samal ajal tahaks lugeda häästi aeeglaselt, et head lugemist kauemaks jätkuks :)

Peategelasi on neli — kaks külapoissi ja kaks provintsipärijat, kokku kolm poissi ja tüdruk (noh, need seitsmeteistaastased ja isegi kahekümnesed on mu silmis poisid-tüdrukud, kuigi raamatu jooksul nad kasvavad palju ja kasvavad täiski). Ja viiendaks on hunt.

Võitlusi, lahinguid, saatuseid, nägemusi, ettemääratusi, armastust, sõprust, lepinguid, sidemeid, reetmist, väge, vaime, lohesid, legende, õppimist, kasvamist, vastutust … 

Mul on kahju, et ma raamatut siis, kui see ilmus, ei lugenud, aga mul oli tol aastal mingi (ulme)lugemismõõn. Aga parem hilja kui … Ühtlasi annan pidulikult teada, et lõpetasin 2016. aasta lugemise väljakutse :)

Terry Pratchett “Õed nõiduses”

Selle raamatu võib kokku võtta vanaütlustega “Igaüks on oma saatuse sepp”, “Õnn on otsuse küsimus”, “Looda jumalale, aga hobune seo ise kinni” janiiedasi janiitagasi.

Seda võib võtta kui janti, kus osalevad Kolm Nõida, Kuningas (hilisem Vaim), Kuningatapja, Narr, Kuningriik ja Mitut Sugu Kära. Ja Torm. Ja Kass. Ja veel keskid.

Seda võib võtta kui Shakespeare elu ja loomingu ümbermängimist.

Või veidras vormis filosoofilist traktaati elutõe ja kunstitõe ilmnemistest, olemustest ja olulisusest.

Või miskit.

Ülelugemine. Ikka on hea. Mis nurga alt tahes.

Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.

Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.

Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.

Endla Tegova “Humalaaias”

Ega seda romaani omal ajal noorsookirjandusena välja ei pakutud, aga oma olemuselt see seda ju siiski on.

Tegevuskoht on kutsekoolis Kuressaares (toonases Kingissepas) ja tegevusaeg on õppeaasta 1979/1980. Peategelane on 17aastane Kill, kes on lastekodulaps, Puiatust läbi käinud ja kel oma sõnaõigust, kuhu õppima minna, pole. Killil on kerge sütik ja rasked rusikad, õiglane meel ja hell süda, kinnine iseloom ja alaväärsuskompleksid. Ja lauluand. Raamatukangelaseks päris hea kombo, päriselus oleks sihukeste läheduses keeruline.

Suurema jao raamatust võtavad koolipoiste rahmeldamised ja eneseotsingud, aga antakse ka ülevaade õpetajatest. Nooremana lugedes ma neid ajalookihte eriti ei tabanud ja nõukaretoorikast lugesin mööda, nüüd tuvastasin mõlemad kihid ära, et ühtpidi julgus Siberijutt sisse kirjutada ja teistpidi need kohustuslikud nõukalaused, aga nii siis kui nüüd oli see minu jaoks eelkõige Killi kasvamise lugu. Unistused, armumised, pettumised, mineviku taak ja püüd leida see oma koht.

Selle raamatu mõjul võiks kirjutada päris paljudest asjadest, aga ma võtan siia kirja panna tõdemuse, et iga sõna, mida piisavalt raevukalt öelda, võib olla sõimusõna. Rrrabarrrberrr.

“Ragnari saagad”

Mul on tunne, et viikikingivaimustus käib kuidagi puhangutega, seda nii üksikisikuti võttes kui ka üldiselt ühiskonnas. Mul on hea meel, et raamatuturg nendele ühiskondlikele puhangutele reageerib ja siis antakse välja propotsionaalselt pisut rohkem teemat puudutavat kirjavara, nii on neil üksikisikutel, kel need puhangud ühiskondlikega just alati ühte jalga ei käi, ikka midagi varuks võtta.

Mõnes mõttes on mul tunne, et nende “Ragnari saagadega” jäädi pisut hiljaks, “Viikingite” viimane hooaeg oli juba läbi, kui raamat välja tuli. Aga tore, et see ikkagi tuli. 

Ma olen aru saanud, et saagad ei ole see žanr, mida ma lugemisrõõmu pärast loeks, aga aegajalt kirjandusloo või kohaloo või kombeloo või lihtsalt ajaloo kontekstis või ka niisama uudishimust ma mõnda olen ikkka lugenud ka. Saagadega on mul see häda, et nende kirjanduslik rütm ei sobi mulle hästi. Kuidagi kuiv ja loetlev.

“Ragnari saagades” on koos “Ragnar Karuspüksi saaga”, “Ragnari poegade lugu” ja “Kaarna kõne”, neist viimane on paralleeltekstiga. Olgugi, et ma ühtegi põhjala keelt ei oska, siis vaevalise saksa keele toel üritasin mõne värsi kokku veerida. Ja jaa, originaalis on mingi rütmivõlu olemas, mul on tunne, et tõlkes läheb see kuhugi kaotsi. Ja siin ei ole süüd tõlkijatel — nii Askur Alas kui Juku-Kalle Raid on mu meelest teinud head tööd — vaid asi ongi keelte erinevustes. 

Raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et kui ma oleks noorem ja kuskilt sealt Põhjamaadelt pärit, ma kindlasti prooviks saagade põhjal mingeid suguvõsatabeleid ja rännukaarte joonistada, mis sest, et seda on juba kuskil varem sadade kaupa tehtud.

Kokkuvõttes olid need Ragnari ja tema poegade lood mulle pigem need “-loolised” lugemised, aga “Kaarna kõne” pakkus mulle kohati ka kirjanduslikku elamust. Ja tänulik olen ma pika ja põhjaliku eessõna ning joonealuste märkuste eest.

Aitäh, et see raamat olemas on! Nõnda on kõigil, keda ootamatult viikingivaimustus tabab, võimalik seda oma valitud ajal lugeda.

Mehis Heinsaar “Kadunud hõim”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks. Noh, et Heinsaar ja nii. Heinsaare looming on mulle üldiselt meeldinud, iseäranis hästi luule ja mõned jutud, näiteks see, kus Ohhoota meri külla tuleb. Aga selles romaanis ma seda heinsaarelikku imet ei leidnud, jaa, kirjutamise stiil oli selline peaaegu tavaheinsaarelik — lopsakas ja loodusrikas, omade toredate vimkadega ja tabavate kirjeldustega — , aga sisu suhtes oli mul suht möhh, et mul oli tunne, et seda lugu olen ma juba lugenud. Ja paraku, kui ulmekirjanduse radadele minna, siis peab arvestama, et lugeja ootab, et ta leiab sealt ka midagi uut… Järele mõeldes — kel hunnikut lugemiskogemust all ei ole, siis sel on uudsust ka. Ja võib-olla oli mul lihtsalt lugedes sant tuju. Niiet lugetagu ikka :)

Minu TOP 3 (etno)õudusjuttu: Karen Orlau “Rannahiidsed”, Indrek Hargla “Väendru”, Maniakkide Tänav “Läbi valu ja vaeva”. Ja minu esiõudukaautor on Matt Barker. Lugetagu noid ka :)

Tarmu Kurm “Tinnitus. DJ on jumal on DJ”

Sellest raamatust on Lugemise väljakutse grupis juba nii palju kirjutatud, et ma ei oska nagu midagi lisada…

Võib-olla seda, et mulle meeldis, et olid erinevad ajad ja seoses sellega erinevad stiilid — nii üheksakümendate pidu ja hõissa kui tänapäevane elule käega löönud keskealise liin kui kuuekümnendate kirjavahetus ei oleks üksi mu meelest raamatut välja kandnud, aga niimoodi vaheldumisi oli see “päris kirjanduse” mek man ja ei tekkinud tunnet, et ma mõnda täielikku isetegevuslast loeks.

See neljas liin ehk kokkusurutud muusikatutvustused olid omaette ooper, just parasjagu sellises stiilis sutsakad, mida paras raadios lugude vahel ette kanda. Mu maitse jaoks oli seal liiga palju rõhku plaatide müüginumbritel, aga üldjoontes täitsa asised tekstid. Ühtteist tuli nagu tuttavat ette ka, aga mu enda suhet üheksakümnendate diskoskeenega iseloomustab vast see, et ma ei suuda üheksakümnendatest ühtegi diskorit peale Kalev K ja Raul Saaremetsa meenutada.

Siia ja sinna, suht ok ajaviitelugemine.

Aga — lausa andestamatu on see, et ma raamatu mõjul läksin ja kuulasin juutuubis ära selle neetud “Udrase räpi”. Oeh. Seda meenutust ma üheksakümnendatest küll ei vajanud…

***

Raamatukogude aasta tegemisi võtaks kokku ühe tsitaadiga lapsepõlvenäidendist: “Palju, palju, armas näärivana!” Kõikse enam tööd ja lusti oli vast raamatukogude aasta tantsuga :)

Jaan Aru “Loovusest ja logelemisest”

Ma selle raamatu puhul just vaimustusest üles-alla ei hüppa, aga hea meel on mul ometi, et see raamat olemas on ja et see raamat populaarne on. Ikka on tore, et inimesed tahavad teada, kuidas aju töötab, kuidas arendada loovust ja kuidas leevendada nutineedust. Ja on tore, et meil on Jaan Aru, kes sellises pajatuslikus kirjutamisstiilis meile neid asju ampshaaval selgitab.

Edasimõtlemisainet pakub see raamat küllaga.

***

Jaan Arult on veel ilmunud koos Talis Bachmaniga “Tähelepanu ja teadvus” (2009) ja omaette “Ajust ja arust” (2017). Kangesti tahaks siia veel lisada, et tema vend Juhan kirjutab luuletusi :) Ja raamatukoguhoidjana ei saa mainimata jätta nende ema, praegust Tartu Ülikoooli raamatukogu direktorit Krista Aru :)