Inga Grencberga “Armunud saatusesse”

Mulle meeldis selle raamatu puhul päris mitu asja. Kõigepealt see, et kogu lugu oli ajaliselt nii segiläbi esitatud, vaheldusid aastad 2005, 2020, 2012 jne. On mingid pildi olevikust, aegapidi tekivad ühised mälestused ja aegapidi tulevad esile kuskilt killud minevikust ning nende põhjal siis otsustad, mis inimene on. Peategelane on omadega üsna puntras. Ta küll püüab vaprat nägu teha, aga kui ta isegi tagasi vaatab, siis saab aru, et ega see väga ei õnnestunud. Armastus on vägev asi, aga kui panustada kogu oma armastus mehele, kes sinu kõrvalt jõuab mitu abielu läbi pidada, siis pole see kuigi õnnelik armastus. See puntrasolemise lahtikirjutamine oli teine asi, mis mulle meeldis. Mõjus kuidagi usutavalt ja kaasa tundma panevalt, et ohjah seda elu, mida inimesed ise oskavad keeruliseks elada. Ja erinevad peatükid olid kuidagi erinevas stiilis, vahel rohkem kirjeldavad, vahel emotsionaalsed pursked. Kogu see vaheldumine oli minu jaoks kuidagi õiges rütmis. Miinusema poole pealt — lõpp oli kuidagi meh ja ning seks läks kohati liiga kliiniliseks mu jaoks. Aga kokkuvõttes oli täitsa huvitav lugemine. Kuidagi lätlaslik ja rahvusvaheline ühekorraga.

Stiilinäide:

Sihti mul pole. Igatahes ei tea ma, kuhu õigupoolest suundun. Lasen oma jalgadel end ise kanda. Vananaistesuvi on sel aastal pikem kui tavaliselt, seepärast on linnas kohvikutes ikka veel päikese käes väljas lauad ja toolid. Inimesed jalutavad rahulikult parkides, naudivad jäätist ja kaasavõetud kohvi. Lobisevad, naeratavad, vaatavad sihitult taevasse või lasevad paokil silmi päikesekiirtel põski soojendada. Lapsed nopivad värvilisi vahtralehti, tudengid ja vanurid raamatust tähti. Ma armastan seda linna. 

Ahjaa, ma sain raamatust uue termini — spermaõed. 

Hoeps & Toes “Tallinna intsidendid”

230. Raamat väliskirjanikult, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Lugu algab majanduspõnevikuna, Euroliit ja veeettevõtete maffia. Kui tegevus kandub Eestisse, siis muutub lugu pigem poliitiseks põnevikuks ja spiooniromaaniks. Lõpus läheb päris märuliks ära. Aga kokkuvõtteks võib panna sildi majanduspoliitiline põnevik.

See põneviku liin on üsna hästi õmmeldud, algus läks küll natuke liiga venimisi ja keersõlmi oli võibolla liiga hoolikat sõlmitud, aga kokku minu meelest täitsa okei.

Eesti osa oli üllatavalt okei, jäi mulje, et vähemalt üks autoritest on Tallinnas natuke rohkem kui päeva jagu käinud. Natuke romantiseeritud ja rasvaste joontega see Eesti ajalugu oli küll kirja pandud, aga midagi väga kulmukergitavat polnud.

Iseenesest on hästi huvitav see, et autorid on pärit erinevatest maadest — üks neist on hollandlane ja teine sakslane. Paaris on nad paar põnevikku veel kirjutanud.

Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Mart Sander “Kaarnakuld”

Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)

Tim Severin “Viking. Odinn’s Child”

Ma mingi hetk otsisin viikingeid ilukirjanduses ja Tim Severini triloogia tuli mitmes nimekirjas ette. Aitäh Markole, et see triloogia minuni jõudis! See raamat ootas üsna jupp aega oma õiget lugemisaega, aga nüüd saabus õige hetk ja raamat sai üsna hooga läbi.

Lugemine oli üsna ladus, aga siiski pani mind mõtlema, et Tim Severin ei ole vist just üleliia hea kirjanik. On näha, et ta on teinud tohutu eeltöö, tal on kuhjaga teadmisi, ta on hea struktrueerija ja üldistaja, ta oskab välja noppida teadmistepagasisit olulise ja huvitava, ta oskab konstrueerida olukorrad, kus need teadmistenäitamised tunduvad peaaegu loomulikena. Võtta peategelaseks vallaslaps, kes olude sunnil satub perest peresse ja ühelt saarelt teisele, oli väga hea võte, nii sai geograafilist mastaapsust ja tohutu tegelaste galerii. Ja ta on väga hea kirjeldaja — parasjagu täpne, aga mitte üleliia detailidesse laskuv. Puudu jääb emotsionaalsest ja psühholoogilisest poolest. Päris pabernukud need tegelased pole, aga ega väga sügavat mõistmist ja kaasaelamist nad ka ei paku. Mõningast küll, aga mu jaoks jäi pisut väheks. Aga kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis oli see ikkagi mu jaoks väärt raamat, mida lugeda, lihtsalt suurepäraseni see lugemiselamus ei tõusnud.

Ma sain üsna palju targemaks. Need põhjalased olid seal aastatuhande vahetuse kanti kuidagi eriti rahutu rahvas :) Üks asi on rüüsteretked (neid mainiti siin raamatus vaid põgusalt), teine on suur teema on väljarännud ja asunduste rajamine. Kus vähegi Põhja-Euroopa saartel vaba pinda oli, sinna kand kinnitati (Orkney, Iirimaa, Island, Fääri saared). Natuke pikemalt on juttu Gröönimaa asurkonnast ja retkedest Vinlandi. Mulle tundus, et see põhjendus, miks Vinlandis kehvasti läks, oli suuresti autori väljamõeldis, aga tundus suht usutav — vead suhtlemisel põlisrahvaga ja omavahelised tülid, lisaks liigse isoleerituse tunne. Sõit ise sinna ja tagasi ei tundunud olevat kuigi suur probleem. Kolmas rahutuse näitaja on kurb tõsiasi, et ka omavahel madistati kõvasti, küll au, küll maa, küll varanduse pärast.

Üks teema, mis mu meelest oli hästi välja toodud, oli ristiusu leviku ja vanade uskumiste vaheline vastuolu. Vaid vähesed suutsid endas üles ehitada sünkreatismi (st kummardada korraga nii Kristust kui Thori, raamatus paar näidet on), vahel läks usuvahetus lihtsamalt, vahel oli lubatud tasu abiks ja vahel oli mõõk kõril väga veenev argument. Peategelane saab haridust mõlemalt poolt, Iiri druiide pärandist sutsuke veel lisaks. Ta on päris hea näitleja, et esineda sellena, kellena parasjagu vaja, aga südames peab ta end ennekõike Odini järgijaks, sellest ka pealkiri — Odini laps. Ja sellest, et raamatus on tema elust esimesed paarkümmend aastat, just see õpipoisi aeg. Eks järgnevates osades näha ole, kuhu see tee teda edasi viib.

Üldiselt on see ajalooline romaan, aga kui hästi tahta, siis annab seda ulmekirjanduse alla ka paigutada, oleneb lugeja usutunnistusest :) Igatahes on siin mõned nägemuste nägemised ja tuleviku ennustamised. Mu jaoks oli kuidagi hästi sümpaatne vana teadmamehe ülestunnistus, et, ah ega alati polegi vaja seda trannsi ja teist nägemist, mõnikord piisab sellest, et sa tead, kes on kelle sõber ja kes on kelle naaber.

Ma teen sarja lugemises väikese pausi, aga kindlasti loen edasi :)

Igor Baranko “Jihad”

.

Oh-sa-mu-meie!

.

Pöörane-pöörane tulevikulugu.

.

On aasta 2040.

.

Kuskil Siberi ühes mahajäetud kaevanduslinna lagunevas kortermajas istub naine ja mediteerib. Kas elu on unenägu, kas unenägu on tõelus jne.

.

Moskvas on pukis mees, kes on ainult natuke hullumeelsem, kui praegune. Soov impeeriumi luua on sama, aga tema võtab eeskujuks mongolid, topib patriahi narkootikume täis ja käseb Tšingis-Khaani pühakuks kuulutada. 

.

Tšetšeenia sõda on läbi ja alles on vaid üks tšetšeen, kes otsib Allahi nimi huulil oma Taevast Tšetšeeniat.

.

Ukrainasse jõutakse jutuga ka. Seal on üks värvikamaid tegelasi Tšernobõli läheduses üleskasvanud piirivalvur. Tšernobõl on talle andnud huvitavad lisavõimed.

.

Ajaloolisi tegelasi (Lincoln, Newton, Roerich, Lenin) vilksatab siin-seal, kes kloonitud, kes mälestustes, kes UFOs.

.

Religioonide pillerpall — islam, õigeusk, budism, hinduism. Kõik on seotud ja kõik on eraldi. Uned ja tegelikkused jooksevad ristirästi ja niitide järgijad saavad valgustatuse (või verise lõpu).

.

Visuaal on meisterlik ja häiriv ühekorraga. Selle loo jaoks kuidagi õige.

.

Lugu ilmus esmakordselt 2003. aastal.

Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Susanna Clarke “Piranesi”

Mul pole täringutega kunagi erilist õnne olnud, kaardid on teine asi, seal mul vahel veab lollimoodi, järjest jooksevad vajaminevad pihku, aga täringud …

Aga raamatust.

Seda on nii palju kiidetud ja ma istusin nädalaid selle raamatu otsas ja proovisin enda jaoks lahti muukida. See võti, et venimisi kulgev müstiline krimilugu, kus on kastutatud Kohutavas Koguses Suuri Algustähti, oli minu jaoks kõige mõistetavam. Et venib küll, aga see on vihjete andmiseks vajalik. Lisaks mälu ja isiksuse uuestiehitamise küsimused. Kohanemised. Üksindus. Inimesed on võimelised uskuma pööraseid asju ja selle nimel tegema nii head kui kurja. Aga muud võtmed tõrkusid.

Ma arvan, et selle raamatu nautimiseks on vajalik teatud kogus Vana-Kreeka kultuuri ja müütide Armastust, mul seda ei ole, minu jaoks on Kreeka mütoloogia ja kunst Mingil Määral Huvitavad, aga ma Ei Armasta neid. 

Nagu täringutega. Ma ei armasta täringuid, aga ma armastan mängukaarte :) Ja see vedamise asi … kus on siin põhjus, kus tagajärg?

Pildigalerii:

Jenny Colgan “Väike õnnelike lõppude raamatupood”

Nohjahkah. Puder ja kapsad. Mingi osa probleemitõstatustega olmeromaani, mingi osa suht normaalset naistekat, mingi osa lääget naistekat, mingi osa Šotimaa turismiagentuuri reklaamteksti. Suurem osa raamatust oli keskpäraselt normaalselt, papernuklike karakteritega küll, aga žanrisse sobivalt, kirjutatud, aga vahel oli lehekülgi ja lõike, mis olid kohutavalt halvasti kirjutatud, nagu oleks keegi teine need sinna vahele pistnud. Kokkuvõttes meh. Ega ma seda ühelegi lugejale, kes naistekat tulevad küsima, ei soovita, aga ega ma sisemiselt ei nuta ka, kui keegi selle raamatu laenutada võtab — haiguse ajal ja uudishimu najal ja et mul on nõrkus Šotimaa vastu (ja et peategelane on endine raamatukoguhoidja ja siiralt armastab raamatuid) oli see ikkagi läbiloetav ju …

Kõige enam ma virisen kirjastuse kallal. Varrak, kuidas teil ikka ja jälle juhtub, et te annate välja raamatuid, millest jääb mulje, et mitte keegi kirjastusest seda läbi ei loe? Mille muuga oleks seletatav, et kaanel on valge kaubiku asemel punane väikebuss? See, et originaali kunstnik ka värve ei tunne, pole vabandus, et Varraku kujundus selles osas nii vihastamapanevalt vale on.