Jenny Colgan “Väike õnnelike lõppude raamatupood”

Nohjahkah. Puder ja kapsad. Mingi osa probleemitõstatustega olmeromaani, mingi osa suht normaalset naistekat, mingi osa lääget naistekat, mingi osa Šotimaa turismiagentuuri reklaamteksti. Suurem osa raamatust oli keskpäraselt normaalselt, papernuklike karakteritega küll, aga žanrisse sobivalt, kirjutatud, aga vahel oli lehekülgi ja lõike, mis olid kohutavalt halvasti kirjutatud, nagu oleks keegi teine need sinna vahele pistnud. Kokkuvõttes meh. Ega ma seda ühelegi lugejale, kes naistekat tulevad küsima, ei soovita, aga ega ma sisemiselt ei nuta ka, kui keegi selle raamatu laenutada võtab — haiguse ajal ja uudishimu najal ja et mul on nõrkus Šotimaa vastu (ja et peategelane on endine raamatukoguhoidja ja siiralt armastab raamatuid) oli see ikkagi läbiloetav ju …

Kõige enam ma virisen kirjastuse kallal. Varrak, kuidas teil ikka ja jälle juhtub, et te annate välja raamatuid, millest jääb mulje, et mitte keegi kirjastusest seda läbi ei loe? Mille muuga oleks seletatav, et kaanel on valge kaubiku asemel punane väikebuss? See, et originaali kunstnik ka värve ei tunne, pole vabandus, et Varraku kujundus selles osas nii vihastamapanevalt vale on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s