Leida Laius 100

Tõlkelaboratoorium

Tõlkelaboratoorim oli Elin Sütiste koolitus, mis õpetas rohkem tähele panema pildi ja sõna seoseid.

Mõned katked-näited kodutöödest:

Illustratsioon ühele tekstilõigule. Kasutasin starryai pildigeneraatorit, mis tihtipeale annab puhast jama, aga mis võib vahel ka täitsa õigesse suunda minevaid pilte teha. Igatahes mina sain oma peaaegu ideaalpildi kätte.

Kujundada Juhan Liivi luulekogu:

 

Ex Libris. Ma olen oma eksliibrise peale mõelnud ja … suhteliselt mitte kuskile jõudnud. Ühel hetkel ostsin sule pildiga templi, et kui just on vaja oma raamatut kuidagi märgistada, siis ühest sulekujutisest võiks ju piisata. Niisiis on mul praegu selline minimalistlik ja tehniliselt lahenduselt ülilihtne eksliibris, mis viitab nimele ja suurt ei millelegi muule. Täiendustega suleke:

 

Üks ülesanne andis hea võimaluse takkajärgi üle mõelda, et mis ma selle Alveri tantsuga siis tegin.

Fantaasiatants Betti Alveri loomingu ainetel, täpsemalt on aluseks “Korallid Emajões”, “Tulipunane vihmavari” ja “Lugu valgest varesest”. 

asendused

otsesemad asendused

vihmavari (kui konkreetne vihmavari, aga ka kui unistused, pettumused, lapsepõlv, kasvamine)

kaelakee (kui konkreetne Emajõkke visatav kaelakee, aga ka kui mälestused, rituaalsed toimingud, lein)

Bettid (erinevatel eluhetkedel)

muusika (sealt on oluline ainult sõna “river”, mis kostab ka hästi välja, keskmine kuulaja muid sõnu ei pane tähele ja see oli muusikavaliku puhul ka oluline — river kui jõe asendus)

korallide vetteviskamine

natuke kaudsemad asendused

Emajõgi (kui see konkreetne Emajõgi, aga kui aeg ja aja voolamine (lehvikloorid))

valge vares (kui otsene väljavõte pealkirjast, tähistamaks hetki tudengiajast ja ajast, mis möödus koos Talvikuga, selline (takkajärgi? sest toimumise ajal nii selgelt ei teadvusta?) helge hetk (isise tiivad))

muusika (sobiv dünaamika, dramaatika ning meeleolu, et tundeid tulvil, parasjagu jõuline, natuke meeleheitlik, aga mitte päris, vahelduv tempo toob esile nii suuremad emotsioonid kui vaiksemad meenutushetked)

kõik on kogu aeg laval (kõik me elu hetked on meis korraga kaasas)

kordamist ei olnud

välja jäid väga paljud asjad — kogu “Lugu valgest varesest” tegevustik, “Tulipunase vihmavarju” tegevustik, osa luuletusest “Korallid Emasjões”

lisandused

vihmavarjudega Bettide arv

suhtlushetked Bettide vahel

jõe osatähtsus

no ja kõik see muu koreograafia

ümberpaigutamine

jõgi alustab ja topib oma nina aegajalt muu tegevuse vahele

vihmavarjud ei jää päriselt lapsepõlve, vaid tulevad korraks tagasi

Ega seda tagasi tõlkida hästi ei anna, aga olulised märksõnad — “vihmavari”, “keegi viskas oma punase kee kuskile”, “seal olid mingid tiivad” ja “see ei olnud väga lõbus lugu” — peaks nagu selles tõlkes olemas olema. Olenevalt vaatajast ja tema vaatepunktist, meelestatusest ja/või teadmistest võib ühisosa olla suuremgi ning võib tulla ka lisandusi, millele tantsutegijad ei mõelnud (üks vaataja leidis sealt Talviku kohalolu).

Kui tuli lisaküsimus, et kui teadlikud need säilitamise-loobumise-muutmise momendid tantsu loomisel olid, siis sai vastus selline:

Otsused tulid pigem emotsiooni ja kõhutunde pealt, läbimõeldus tuli pigem sellest, et tantsijatele tuli ju kuidagi ära rääkida, mida nad tantsima hakkavad. Lähtepunkt oli Alver, järgmine oli tantsutrupi koosseis, siis Alveri juurde tagasi — valik, mis on need märksõnad, mis on mu meelest olulised, siis kangastus mulle üldjoonis (ja siin on see imelik hetk, mille puhul on raske näppu peale panna, et kuidas see tuli, tuli kuidagi kogu kupatus korraga), siis muusikavalik ja siis sammud, kusjuures korallidega Betti ja tiibadega Betti sobitasid oma liikumised ise etteantud muusikavahemikku ja sellesse, mida nad mu meelest oleks pidanud väljendama. Et mõnes mõttes ma olen seda tantsu jupiti proovide käigus sõnadeks tagasi tõlkinud.

 

 

Üks kursuseslaid ka:

 

Kui see kursusepakkumine kuskil ette jookseb, siis ma küll soovitan. Minu jaoks selle kursuse põhiuba oli, et aitas analüüsida, miks ja kuidas me mingeid asju teeme (ja vahele ka, et mida me üldse teeme). Sõna ja pilti võib siduda ka intuitiivselt, aga ikkagi on hea teada, et selle sidumise kohta on ka mingid teooriad olemas ja vahel tasuks nende teoreetiliste punktide peale natuke mõelda. Selles kursuses oli palju vabadust ja loomingulisust, parajal määral ajude ragistamist ning toetav ja osavalt läbi teemade juhtiv õpetaja. Kui ma alul kursusele registreerimisel mõtlesin pigem oma hobide peale, siis tegelikult oli mulle sellest kursusest töiselt rohkem kasu.

 

Kahe nädala tööplaan:

Mart Kangur “Liivini lahti”

Kaanepilt ütleb mulle: “Vaadake mind, mina olen see uus irooniline uussiirus, intertekstuaalne ja mänguline, mõnikord ebamugav, mõnikord halastamatult täpne ja mõnikord lihtsalt niisama narrimas, mõnikord varjatud sügavusi avav ja mõnikord lihtsalt elu erinevaid aspekte loendav, vahel veidike rabe, aga ma tahan olla aus, isegi siis, kui ma end mõne maski taha peidan.”

No enamvähem on mu meelest sisu kaanepildile vastavgi ju :)  Jupike huumorit ja hingevalu lisaks kaasas.

Ali al-Muqri “Hurma”

Ega ma seda küll kuidagi oodata ei osanud, et Läti kaasaegne naiskirjandus mind Jeemenisse viib. Aga mustvalgepunane kaanekunjundus tõi välja Jeemeni lipuvärvid ja siin ma siis olen.

“Hurma” tähendab naist, täpsemalt siis kellelegi kuuluvat naist, tavaliselt on “omanikuks” abikaasa, aga sõltuvalt asjaoludest ka isa, vend või mõni muu meessoost sugulane. Sellega on juba üsna palju raamatu teemadest ette antud.

Mulle üllatuseks oligi lugu jutustatud naise vaatepunktist. Peategelane on ühe tõenäolist suhteliselt tavapärase kolmelapselise perekonna noorim tütar. Isa on see, kes asju otsustab, ema on vaikselt kodus, vend ajab omi asju, jõuab olla nii marksist kui mudžahiid, ning vanem õde … vot vanem õde on erand. Tüdruk käib natuke tavakoolis, mõnda aega islamikoolis, natuke isegi ülikoolis. Korraldatud abielu, pühendumine mehe unistustele, natuke reisimist (mille puhul küll lõbureisist kuidagi rääkida ei saa, aga mis annab uusi tutvusi), tagasi koju. Kogu raamatut läbib seksuaalse rahulduse otsing ja seksuaalsuse avaldumise võimalused islamimaailmas ning naise positsioon ja võimalused (ja mittevõimalused).

Peategelase kujutamine oli nii ja naa. Tegu oli suhteliselt hästi kohaneva persooniga, kelle läbi erinevaid tegelasi, motiive, ilminguid avati, kellel ka endal olid omad soovid, tahtmised, eesmärgid, kuigi need soovid kuhugi väga edasi ei viinud. Mõne koha pealt tundus  täitsa usutava kujutamisena ja mõne koha pealt ei tundunud. Aga selles muljes võis täitsa suur osa olla ka minupoolsel kultuurilisel valestitõlgendamisel. 

Väga tore võte oli autoril muusika põimimine raamatusse. Egiptuse lauljatar Om Kalthoum (ka Oum Kalthoum või Umm Kulthum (1898-1975)) oli ja on Araabiamaades tuntud ja armastatud ning tema muusika tundmine annaks raamatu lugemisele palju kaasa.

Üks uid, mis mind lugedes tabas, oli hetk, mil ma tundsin, et see on mingi veider ulmekirjandus, arvutid ja mobiiltelefonid mingis keskaegses külas, modifitseeritud “Kõrge ristiretk” või midagi. Paraku ei ole ulme. See kõik on päriselt. Inimesed, kes on usust ja võimust lolliks länud ja kehtestavad mingeid lolle reegleid, kui muidu ei saa, siis relva abil. Ja rahvas, kes püüab ses reeglterägas kuidagi ellu jääda ja sellega kinnistab reegleid. On neil seal Jeemenis nendega häda, on meil naabritel nendega häda. Ohjah…

Martha Wells “Tehislik seisund”

Ühe õhtuga sissehingamine.

Jeeeesss!

Ok, kui ma mõtlema hakkan, siis väga sügavust sel lool vist polnud, aga lugu oli kuidagi voolavalt ja õigete nõksudega kirja pandud ja lugemine rõõmuga nauditav.

Jah, järgmine palun :) 

Ja jälle Liis Rodeni kaanepildiga, eksole :)