Algab lugu 1859. aastal. On vigane poisike, tema õel õde ja nutikas sõber. Järgmine peatükk on aastast 1879. Kuskil Itaalia pärapõrgus eraldatud lossis on eratantsukool. Natuke selline, nagu võikski oodata, et trennid ja tunnid ja natuke teismeliste tüdrukute omavahelisi sõprus- ja vaenuavaldusi. Aga siis avastab peategelane Penelope, et tema mäluga on midagi valesti. Ja sealt edasi läheb lugu aeglaselt venivaks seiklusjutuks ja jõuab kohati olla roosamanna armulugu ka. Ma lugesin suuremat osa hambad ristis ja sisendasin endale: “Loe edasi, sa oled ju viletsamaid raamatuid ka lugenud ja sa ju tahad teada, kuidas see lugu tegelikult lõpeb.” Jaah, lõpuni ma sain, aga eriti õnnelik ma selle üle ei ole. Suvaline meh-noortekas. On ulme, sest mäluga mängitakse tehnoloogia abil, aga see raamat oli üleüldiselt nii kehva, et ma isegi selle nurga alt ei soovita.
Ma guugeldasin pilte märksõnaga “19. sajandi ballett” ja üsna juhuslikult tuli välja pilt, mis mu meelest selle raamatuga päris hästi sobib, kuigi tantsimisest endast oli siin raamatus kahjuks vähem, kui ma soovinuks.
Sulepuru 