See raamat ei läinud lugemisnimekirja, sest õhuke, vaid see raamat on mul juba ammu lugemisjäerjekorras olnud, sest Annika kirjutas sellest kunagi nii sooja lugemissoovituse. Jaa, tajusin seda soojust minagi. Lõõmava Quiela ja külmvaikiva Diego suhtlusest ja lõõmava Quiela ja külmvaese Pariisi vastandustest jäi ikkagi peale kirg, kuma, lõke, tuli, lootus, edasiminek. Ilus pisike raamat.
Arhiiv kuude lõikes: aprill 2023
Nicholas Clapp “Seeba kuninganna. Legendaarse kuninganna jälgedes läbi kõrbe”
Kes mul käskis sinna Jeemenisse ronida, mh? ah? Ei keegi muu, kui ma ise… Ja otsigu ma nüüd Jeemeni kuulsaid naisi taga… Tegelt, ega see asi niiii lootusetu polnudki, mul oli valik nelja eestikeelse raamatu vahel — Sinisuka Valge sarja kaks raamatut: Nojoud Ali “Mina, Nojoud, kümneaastane ja lahutatud” ja Zana Muhseni “Müüdud tänapäeva orjuselugu”, et kui need inimesed enne kuulsad ei olnud, siis see, et neist raamat on kirjutatud, võiks nad ju kuulsate alla liigitada; ja kaks Seeba kuninganna otsimise lugu: Eva Gerlachi “Araabia templid liivas: arheoloogid Saaba kuninganna jälil” ja Nicholas Clappi “Seeba kuninganna. Legendaarse kuninganna jälgedes läbi kõrbe”. Seeba kuningannaga on muidugi selline lugu, et ühist kokkulepet, kas ta oli ajalooline isik või vaid legend, ei ole tänini. Enamaltjaolt kaldub arvamine siiski olema, et ta oli päriselt ka olemas. Teine samm on, et käivad vaidlused, kas ta oli Abessiinia (Etioopia) kuninganna või oli tema hoopis Saaba (piirkond Jeemenis) kuninganna. Mulle näib, et mitte-etiooplased paigutavad Seeba kuninganna pigem Jeemenisse ja mulle tundus see ka kuidagi usutavam versioon. Igatahes raamat “Seeba kuninganna. Legendaarse kuninganna jälgedes läbi kõrbe” on lugu sellest, kuidas autor, ameeriklane Nicolas Clapp tuiab mööda erinevaid riike (Iisrael, Saudi-Araabia, Jordaania, Jeemen, Etioopia, aga ka Prantsusmaa ja Suurbritannia), enamasti mingi arheoloogide kambaga, aga vahel ka omaette või pere seltsis, ja otsib taga jälgi Seeba kuningannast. Ta ei otsi mitte ainult kõrbest ja džunglist, vaid ka maalidelt, kirjandusteostest, legendidest, pühakirjadest, muusikast. Ta kulutab sellele oma elust pea paarkümmend aastat, aga ega midagi raudkindlat ta kogu selle aja peale Seeba kuningannast öelda ei oska. Mis on isegi sümpaatne. Sest arheoloogia on juba kord selline ala, et väga paljud järeldused on “võib-olla”, “arvatavasti”, “ilmselt” jne. Üks huvitav asi oli märgata, kuidas aja jooksul on arheoloogia arenenud ja mingid kaanonid muutunud. Üks kurb seik oli tõdeda, et paljutki on meie jaoks pääsmatult kadunud, näiteks kodusõja käigus maatasa (ja sügavamale) pommitatud varemed, kust ei ole arheoloogidel enam midagi võtta ja kaevata. Aga kogu raamatust võtaks ma kaasa kolm mõttetera. Esteks — Seeba kuninganna oli ja on meestekeskses maailmas (nagu nii judaism, kristlik kirik kui islam seda on) suhteliselt ebamugav tegelane, idee naisest, kes ei allu mehele, on midagi sellist, millega üsna paljudel oli ja on keeruline leppida. Testeks — Seeba kuninganna ei tulnud Saalomoni jutule mingist müstilisest tarkusest rääkima, tema eesmärk oli saada soodsad väliskaubanduskokkulepped, intelligentne vestluspartner oli boonus. Kolmandaks — Seeba kuninganna müüt aitas kaasa kõhutantsu levikule 19. saj. lõpu Ameerikas; tsitaat raamatust:
“Seeba kuningana “headus” aga tegi temast just selle isiku, kes viis kõhutantsu agulitest peatänavale. Arutluskäik on selline: Piiblis on öeldud, et Seeba kuninganna ja tema saatjaskond, mis koosnes suuremalt osalt naistest, saabus Saalomoni juurde külla. Ja mis siis, et nad ka tantsisid? See juhtus ju Piibli järgi! Loomulikult olid ka Saalomonil oma tantsijatarid, ja eks võib siis ju tsirkuseski näidata publiku rõõmuks midagi eksootilist ja metsikut. Atlanta Constitution näiteks märkis ühe etenduse kohta, mille tegelaseks oli Seeba kuninganna, et see on “religioossesse väärikusse rüütatud ballett, mis on kuuldavasti küll kõlvatu ja laseb vaatajatel näha paljaid reisi, kuid samal ajal parandab nende meelt”. Vaimulikud võisid küll poriseda, aga ära keelata ei saanud. /—/ Tänapäevase meelelahutusäri keeles oli Seeba kuninganna igati kuum kaup.”
Illustratsiooniks on Enn Põldroosi Seeba kuninganna (pärit siit).
“Eesti aastal 1200”
Mu ajaloohuvi ei ole kuigi tugev ja püsiv, aga aegajalt end siiski ilmutab, tõenäoliselt ilmutas end sel 2003. aastal, mil ma selle artiklikogumiku endale soetasin.
Raamatus on 16 artiklit, enamasti selle 1200 aasta ümbruse kohta, aga ka ajas natuke edasi ja tagasi, enamasti arheoloogia.
Kui ma mingil hetkel jäin lugedes mõtlema, et küll need arheoloogid on morbiidsed, nii mitu artiklit matmiskommetest, siis tegelt on sel üsna pragmaatiline põhjus, sel ajal nad põhiliselt haudu kaevasidki ja selge, et nende leidude põhjal on usutavam oletada, kuidas kunagi maeti, kui oletada, kuidas kunagi elati.
Aga eluolu on ikka ka, siit jäi eriti silma Ain Lavi artikkel, talle tahaks kohe ilukirjanduse kirjutamist soovitada, kuidagi väga mõnusas tasakaalus oli jutujooks ja info andmine; Marika Mägi sissejuhatavam tekst ja ühtteist veel.
Üks hea meeldetuletus oli hõbeda ja raua seos, et 11.-12. sajandil oli Eestis tugev rauatootmine, nii oma tarbeks kui kauplemiseks, raua vastu saadi hõbedat, palju ja väga erinevat päritolu.
Eks omajagu on see artiklikogumik vist ka vananenud, uusi avastusi ja ümbermõtestamisi on peale tulnud, aga ilmumise hetkel oli küll väärt asi.
Stieg Larssoni Millenniumi sari koomiksitena
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl With the Dragon Tattoo” #1
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl With the Dragon Tattoo #2
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl Who Played With Fire” #1
Sylvain Runberg, Manolo Carot Conzalez “Millennium: The Girl Who Played With Fire” #2
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl Who Kicked the Hornet’s Nest” #1
Sylvain Runberg, Manolo Carot Conzalez “Millennium: The Girl Who Kicked the Hornet’s Nest” #2
Sylvain Runberg, Belen Ortega “Millennium: The Girl Who Danced With Death” #1
Sylvain Runberg, Belen Ortega “Millennium: The Girl Who Danced With Death” #2
Sylvain Runberg, Belen Ortega “Millennium: The Girl Who Danced With Death” #3
Ühtpidi ma tahtsin Stieg Larssoni teoseid üle lugeda, aga teistpidi ei tahtnud ka. Mulle avaldasid need raamatud omal ajal sügavat muljet — minu jaoks oli neis kuidagi väga hästi kokku saanud krimi ja tõsisem kirjandus, mu meelest oli autor osav kasutama ära meelelahutust tõsistest probleemidest rääkimiseks ja omapärased tugevad karakterid, ootamatu lähenemine ja teatud hingega kirjutamine olid mu jaoks nende lugude suurimaks plussiks. Kui ette juhutusid koomiksid, siis sain ma korraga nii lugeda kui mitte lugeda. Kolme esimese loo puhul ma tundsin Larssoni ära. Runeberg oli keskmesse tõstnud Lisbeth Salanderi, kes Larssoni teoses oli küll oluline, aga Mikael Blomkvisti kõrval siiski kõrvaltegelane, aga lugude üldine joonis jooksis suhteliselt nii, nagu ma mäletasin. Ühtteist oli muudetud ka, aga ma ei tundnud end häirituna, olulisemad jooned olid olemas ja karakterid ja nende loogikad suht samad. See neljas lugu oli Runebergil endal välja mõeldud ja paraku oli see nõrk, loona nõrk ja karakterite loogikat oli muudetud (eriti mind häiris Erika muutmine). Kunstnikest meeldis mulle kõige enam Jose Homs ja kõige vähem Belen Ortega, kuigi kõik kolm olid suhteliselt sarnase käekirjaga ja mul oli hea meel tõdeda, et kuigi nad võtsid midagi üle ka filmide esteetikast, siis ei jäänud nad sellesse kinni, vaid joonistasid oma näoga tegelasi.
Mariana Enriquez “Things We Lost in the Fire”
Selle raamatu pistis mulle pihku Irina. Aitäh! See oli hea, huvitav, häiriv, omapärane lugemine.
Ville Valo on öelnud umbes nii: “Mariana Enriques on tugev autor, tema vaatenurk ja hääl on uus. Sotsiaalsed probleemid (slummid, tänavalapsed, seadusetus, vaimsed häired) ja igapäevaelu naiselikust vaatepunktist kombineerituna Lovecrafti meeleoludega.”
Ma olen selle iseloomustusega nõus ja ei oskagi ise midagi lisada.
Kui see jutukogu teile ette satub, soovitan sisse vaadata.
Maniakkide Tänav “Tulevased jumalad”
Hoogne seikluslugu võõral planeedil. Asustuslugu, kus on olulisel kohal nii kogukonna loomine ja inimestevahelised pinged kui ümbruse avastamine, võõraste jagamine sõbralikeks ja vaenulikeks. Rahulikult see asi ei kulge, kogu aeg tuleb ette midagi, mida lahenda, millest sotti saada, mille eest põgeneda või millega võidelda. Kõiki, nii asustajaid kui kohalikke, on kuidagi muditud, olgu nanorobotite ja pisiarvutite lisandusega või mingil muul moel. Kohalik floora ja fauna on mõnusalt ettearvamatu, erilist muljet avaldasid mulle valgusputukad, ämblikrotid, hiidkonnad ja mägrad. Inimesed paraku on suht ettearvatavad, et olgu praegu või tulevikus, ikka on võimuvõitust ja tuulenuusutamist, aga samas, ikka on ka elutervet uudishimu ja hoolimist. Arvutimängulikult see lugu mõjus, aga sel kohal pole see laitus, raamat ongi arvutimänguga seotud, see on see “Mortalis”, mis on kaanel lisaks autorile ja pealkirjale ka kirjas. Ühtpidi suht süüdimatu meelelahutus, aga mu meelest päris hästi tehtud ja Maniakkide Tänavale omaselt on mõned tumedamad ja sügavamad teemad selle seiklusloo taga ka olemas.
Anaële Hermans, Delphine Hermans “Green Almonds: Letters from Palestine”
Originaalis 2011. aastal ilmunud koomiks on kahe õe kirjavahetusest. Vanem õde Delphine saadab postkaarte Belgiast, sõnumiteks tavapärane töö, puhkus, jalgrattasõit, vanemate tervitused. Noorem õde Anaële on vabatahtlikuna Palestiinas ja tema kirjad on edasi antud koomiksi vormis. Anaële’il on sõpru nii juutide kui palestiinlaste hulgas, kuid ilmselgelt kuulub tema poolehoid palestiinlastele. Eks see poliitiline ja igapäeva olukord ole seal keeruline küll ja peategelase mittetahtmine igapäevaterrori normaliseerumisega leppida ning selle keerulisuse eurooplastele meeldetuletamine vast oligi selle raamatu põhiidee. Raamatus on mitmeid traagilisi perelugusid, ängistust kontrollpunktide ja müüride üle, aga ka soojust ja looduse ilu. Ajaloo kohalolu ka, aga see on selline konksuga asi, et võib olla nii positiivne kui negatiivne. Mõnes mõttes on selles raamatus natuke seda minu.. sarja vaibi ja mõneti voluntourismi vaibi. Kui võtta, et see oli ühe inimese nägemus ja kogemus ja mitte oodata tasakaalustatud ajalooülevaadet, siis oli täitsa okei lugemine.
Näitepildiks võtsin ühe helgema hetke. On kevad ja jasmiinide õitseaeg:
Marguerite Duras “Suveõhtul kell pool üksteist”
Ma olin juba kirjutamas hala, kuidas minu ja prantsuse kirjanduse vahel on mingi jama, aga sain pidama, oot, minu ja 19. sajandi prantsuse kirjanduse vahel ei ole mingit jama, et mu meelest kipuvad need 19. sajandi prantslased küll natuke liiga palju heietama, aga valdavalt on neil värvikad karakterid, mastaapsed ambitsioonid, jupike huumorit ja parasjagu hea vahekord idealismi, meelelahutuse ja ühiskonnakriitika vahel, jama on mul 20. sajandi prantsuse kirjandusega, et valdavalt ma tunnustan nende head stiili, aga ma ei tunneta, miks nad neid asju kirjutavad. No kindlasti on olemas neid 20. sajandi prantsuse kirjanikke, kelle looming mulle sobiks, aga esimese hooga peale Philippe Delermi ei tulegi nagu kedagi ette. Ühesõnaga — see Marguerite Duras mulle ei sobinud. Stiililt oli meisterlik ja väljapeetud. Teemavalikuks võõrandumine, alkoholism, juhus, loodus, saatus, armukolmnurk, kättemaks, rännak. Et mõistusel oli lugemise ajal täitsa huvitav, aga tunded virisesid, et igav ja miks ja ma ei saa aru. Nojah. Kehv see raamat kindlasti ei ole, aga minu maitse see ei ole.
Taylor Jenkins Reid “Daisy Jones & The Six”
Kuulge, see oli täitsa hea raamat!
Ma mingi aeg vaatasin pop- ja rokkbändide kohta tehtud dokke, nii telepurgist kui juutuubist. Ja tüdisin ära. Kuidagi stampseks läks see ülesehitus, et intervjuud bändiliikmetega, muusikakriitiku kommentaar, mõne kõrvaltseisja (pereliige, sõber, koolikaaslane) mälestuskatke, killud lava-, tele- ja videoesinemistest, pealeloetud taustainfo, mis kordas sama fakti filmi jooksul mitu korda. Ikka on olnud keegi, kes enne kuulsaks saamist on bändist lahkunud, olgu ise, välja lööduna või jalad ees, ja ikka on olnud mingeid erimeelsusi või seiku, millest erinevatel inimestel on erinevad mälestused. No ja vanemate bändide puhul tuleb neid nooruses tarbitud alkoholi- ja narkotsikogused kuupkilomeetrites mõõta. Kuidas nad kõige selle peale ellu jäid? Aa, õigus, kõik ei jäänudki…
Igatahes, suuresti on see raamat üles ehitatud nagu tüüpiline rokidokk, aga mulle meeldis selle formaadi tõstmine kirjandusse ja et laulude loomisprotsessi oli oli üsna palju sisse kirjutatud. Intervjueeritavad olid igaüks oma iseloomuga, oma elulooga, omade ambitsioonide, deemonite ja unistustega ning valdavalt ka oma häälega. Lugu läks parajas tempos, huvitavalt, kaasakiskuvalt. Tundeid, muusikat, valikuid. Lõpuga ma rahul ei ole, alates sellest, kui selle fiktiivse bändi fiktiivsete intervjuude tegija ehk fiktiivne autor välja käidi, läks asi mu jaoks imalaks ära, aga seda lõppu oli aint mingi paarkend lehekülge, sinnamaani — kõik need eelnevad 370 lehekülge — oli puhas lugemisnauding! Raamatu päris lõpus on veel valik laulusõnu, neid ma loen kunagi üle, praegu lasin diagonaalis ja kehitasin õlgu, et miks ometi Bibi Raid, kes raamatu eesti keelde pani ja jutu sees reaaluseid tõlkeid pakkus, siis lõpus neid sõnu päriselt ära ei tõlkinud.
Eks see liig ilustatud ja idealiseeritud pilt muusikamaailmast olnud, aga seda on ka tavalised muusikadokud ja omamoodi on põhjendus ka raamatusse sisse kirjutatud ning sellises meelelahutuslugemisvaras isegi ootuspärane. Aga oli olemas muusika, oli bändiliikmete grupidünaamika, oli era- ja kunstielu vahelistest pingetest, sõprusest, tööst, aramastusest, loomingulisusest, kuulsusest, muusikatööstuse argipäevast, sõltuvustest ja saatustest. Ja mu meelest oli see lugu üldjoontes hooga, hästi ja huvitavalt kokku kirjutatud. Täitsa soovitan lugeda :)
Ma sain nüüd teada, et sellest on tehtud ka telesari. Kas ma seda üles otsima hakkan, ei tea, sest guuglis ette jooksnud kaadrid mulle seda lootust, et telesari suudab raamatu põhitoonid õigesti edasi anda, kuigi palju ei anna. Aga mine tea, võib-olla siiski…
Sulepuru 