Kes mul käskis sinna Jeemenisse ronida, mh? ah? Ei keegi muu, kui ma ise… Ja otsigu ma nüüd Jeemeni kuulsaid naisi taga… Tegelt, ega see asi niiii lootusetu polnudki, mul oli valik nelja eestikeelse raamatu vahel — Sinisuka Valge sarja kaks raamatut: Nojoud Ali “Mina, Nojoud, kümneaastane ja lahutatud” ja Zana Muhseni “Müüdud tänapäeva orjuselugu”, et kui need inimesed enne kuulsad ei olnud, siis see, et neist raamat on kirjutatud, võiks nad ju kuulsate alla liigitada; ja kaks Seeba kuninganna otsimise lugu: Eva Gerlachi “Araabia templid liivas: arheoloogid Saaba kuninganna jälil” ja Nicholas Clappi “Seeba kuninganna. Legendaarse kuninganna jälgedes läbi kõrbe”. Seeba kuningannaga on muidugi selline lugu, et ühist kokkulepet, kas ta oli ajalooline isik või vaid legend, ei ole tänini. Enamaltjaolt kaldub arvamine siiski olema, et ta oli päriselt ka olemas. Teine samm on, et käivad vaidlused, kas ta oli Abessiinia (Etioopia) kuninganna või oli tema hoopis Saaba (piirkond Jeemenis) kuninganna. Mulle näib, et mitte-etiooplased paigutavad Seeba kuninganna pigem Jeemenisse ja mulle tundus see ka kuidagi usutavam versioon. Igatahes raamat “Seeba kuninganna. Legendaarse kuninganna jälgedes läbi kõrbe” on lugu sellest, kuidas autor, ameeriklane Nicolas Clapp tuiab mööda erinevaid riike (Iisrael, Saudi-Araabia, Jordaania, Jeemen, Etioopia, aga ka Prantsusmaa ja Suurbritannia), enamasti mingi arheoloogide kambaga, aga vahel ka omaette või pere seltsis, ja otsib taga jälgi Seeba kuningannast. Ta ei otsi mitte ainult kõrbest ja džunglist, vaid ka maalidelt, kirjandusteostest, legendidest, pühakirjadest, muusikast. Ta kulutab sellele oma elust pea paarkümmend aastat, aga ega midagi raudkindlat ta kogu selle aja peale Seeba kuningannast öelda ei oska. Mis on isegi sümpaatne. Sest arheoloogia on juba kord selline ala, et väga paljud järeldused on “võib-olla”, “arvatavasti”, “ilmselt” jne. Üks huvitav asi oli märgata, kuidas aja jooksul on arheoloogia arenenud ja mingid kaanonid muutunud. Üks kurb seik oli tõdeda, et paljutki on meie jaoks pääsmatult kadunud, näiteks kodusõja käigus maatasa (ja sügavamale) pommitatud varemed, kust ei ole arheoloogidel enam midagi võtta ja kaevata. Aga kogu raamatust võtaks ma kaasa kolm mõttetera. Esteks — Seeba kuninganna oli ja on meestekeskses maailmas (nagu nii judaism, kristlik kirik kui islam seda on) suhteliselt ebamugav tegelane, idee naisest, kes ei allu mehele, on midagi sellist, millega üsna paljudel oli ja on keeruline leppida. Testeks — Seeba kuninganna ei tulnud Saalomoni jutule mingist müstilisest tarkusest rääkima, tema eesmärk oli saada soodsad väliskaubanduskokkulepped, intelligentne vestluspartner oli boonus. Kolmandaks — Seeba kuninganna müüt aitas kaasa kõhutantsu levikule 19. saj. lõpu Ameerikas; tsitaat raamatust:
“Seeba kuningana “headus” aga tegi temast just selle isiku, kes viis kõhutantsu agulitest peatänavale. Arutluskäik on selline: Piiblis on öeldud, et Seeba kuninganna ja tema saatjaskond, mis koosnes suuremalt osalt naistest, saabus Saalomoni juurde külla. Ja mis siis, et nad ka tantsisid? See juhtus ju Piibli järgi! Loomulikult olid ka Saalomonil oma tantsijatarid, ja eks võib siis ju tsirkuseski näidata publiku rõõmuks midagi eksootilist ja metsikut. Atlanta Constitution näiteks märkis ühe etenduse kohta, mille tegelaseks oli Seeba kuninganna, et see on “religioossesse väärikusse rüütatud ballett, mis on kuuldavasti küll kõlvatu ja laseb vaatajatel näha paljaid reisi, kuid samal ajal parandab nende meelt”. Vaimulikud võisid küll poriseda, aga ära keelata ei saanud. /—/ Tänapäevase meelelahutusäri keeles oli Seeba kuninganna igati kuum kaup.”
Illustratsiooniks on Enn Põldroosi Seeba kuninganna (pärit siit).
Sulepuru 