Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”

See ei ole punkti täitmine lihtsalt lasteraamatuga, Eva Roosi “Teistmoodi mööblipoe” esimene osa meeldis mulle täitsa hästi ja ma tahtsin järge lugeda juba siis, kui see kirjutatudki veel polnud.

Minu jaoks läks selle osa algus kuidagi natuke venimisi, aga hetkest, mil Matilda ehk Matu mööblipoodi sisse astus, läks lugu käima, hoogsalt, ootamatute nükete ja mõnusa sõnastusega. Mis mulle eriti meeldisid, olid Matu arutlused nähtamatusest ema ja isaga, see osa oli kuidagi eriti südamlik, helge ja hariv. Võõrsõnu sai kokku mu maitse jaoks sutsu liiga palju — vaene Piru! — aga loo seisukohast oli see päris tore võte. Ja kui mul meeles on, siis ma hakkan edaspidi raamatute liigitamisel kasutama kategooriat “nebuloosne ulme” :) Didaktikat oleks võinud kröömikese vähem olla, aga ehk see paistis ainult mulle nii ja laps-lugejad seda ei märka, sest suuremalt jaolt oli see värvika tegevustiku ja/või värvikate tegelastega ja/või värvikas sõnastuses edasi antud.

Igatahes on mul suured lootused järgmiste osade suhtes :)

Sebastien de Castell “Shadowblack”

Spellslingeri sarja teine osa, esimesest kirjutasin siin.

Raamatu alguses on maagipoiss Kellen, punapäine kartograaf Ferius ja oravkass Reichis paguteel. Ootamatult lisanduvad seltskonnaga Feriuse vana tuttav Rosie ja Seitsmeliivamaa ülikooli asutaja tütar Seneira nig sihtkohohaks saab ülikoolilinn.

Kellen saab rohkem teada, misasi on varjumust, ja kohtub erinevate inimestega, kel ka varjumust on või on olnud. Lisaks tavalisele varjumustale, mis ilmneb igaühel natuke erinevalt, veel vale varjumust. Kuidas sellest lahti saada ja mis hinnaga, lugetagu huvi korral ise. Pigem hoogsa ja humoorikana alanud lugu võtab vahepeal üsna tumedaid tuure üles…

Kuigi uued tegelased on päris huvitavaks kirjutatud, siis põhitähelepanu ja kaasaelamine läheb ikkagi alguskolmikule: Kellenile, kes õpib nii mõndagi teeloleku, sõnaseadmise, tantsimise, tüdrukute ja iseenda kohta, Feriusele, kelle kaardid sobivad nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks, ja Reichisele, kes kujunes selle köitega mu lemmiktegelaseks oma värvimuutva kasuka ning praalimise ja nokkimise taga oleva hea ja julge südamega.

Mind jäi painama raamatus korduv lause “Here endeth the lesson.” Väike guugeldus ja — oh muidugi, Buffy. Ja Sean Connery Oscari-film. Ja tegelt tuleb see üldse hoopis kristlikust jumalateenistusest, nii oli kombeks öelda pühakirja lugemisemise lõpetuseks.

Tuleb haarata järgmine osa. Võib-olla mahub too mõne teise ukse taha  :)

 

Yoshiyuki Okamura, Kentaro Miura “Japan”

Ma ei ole kuigi kindel, et ma seda jaapani väljakutset edasi teen, aga see esimene teema oli nii lihtne :) 

Niisiis jäi näppu manga pealkirjaga “Japan”. Lugu saab alguse 1992. aasta suvel Barcelonas, kus tehakse telesaadet Jaapani noortest ja nende unistustest. Noored on uhked Jaapani majandusliku edu üle ega soovi muusse eriti süveneda, kuigi saatejuht neid vaikselt taga utsitab. Televõtteid segab saatejuhi austaja — mehemürakas kuritegelikust jõugust, kes armus saatejuhti ja käitub nüüd tüütu stalkerina. Ja siis saabub maavärin ja kogu kamp satub kusagile tulevikku, kus maailm on läbi elanud kliima- ja majanduskatastroofi, Jaapan on omadega päris otsas ja jaapanlased elavad põgenikena pagulaslaagrites. Valitsemas on rassistlik ja karm Uus-Euroopa, valitseva klassi käsutuses on uhked autod ja hea tehnika, vähemad vennad elavad pseudu-keskajas hobuste, mõõkade ja viletsate autoromudega ning jaapanlased on orjad, litsid või lindpriid. 1992. aastast pärit kamp ei suuda sellist olukorda taluda ja asub tegudele. Banzai!  Manga on veider segu  isamaalikust moraalist jaapanlastele, hoiatusloost ja barbarkonanist. Mustvalge pildikeel on kohati päris huvitav, aga mul oli päris hea meel, et see lugu nii ruttu otsa sai.

 

Penelope Lively “Foto”

Sellest raamatust närisin end punkti pärast läbi, raamat oli just nii igav, nagu kaanepilt lubas. 300 lehekülge soigumist, et inimesed ei ole alati just sellised, nagu me neid ette kujutame, et inimestel on erinevad soovid, motiivid, probleemid, loomused. Ülla-ülla.

Maastikuarhitektuurist ja suhtedraamadest viitsin ma nii palju teada saada ainult siis, kui sellest räägib mu sõbranna (või kui see on segatud mõnusa ulmega :) ), muidu — hoidke omale. Ei ole halb raamat, aga oli mulle ebasobiv raamat.

Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu:

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*

 

 

Rod Espinosa “A Christmas Carol: The Night That Changed The Life Of Eliza Scrooge”

Mulle pole kunagi ei Charles Dickens ega jõulujutud muljet avaldanud, niiet siit tuleb juba enne raamatukaane avamist kaks miinust (– –).
Genderswap? Sellega võib minna nii ja naa, siin loos pigem pluss (+).
Kummitused? Nendega võib ka minna nii ja naa, siit tuleb kaks plussi (++), üks valge neljakäelise minevikukummituse ja teine rohelise olevikukummituse eest, must tulevikukummitus ei teeni ei plussi ega miinust.
Lugu? Baahh! Olgu, + ja . Pluss, et on nii kaua vastu pidanud ja end klassikaks söönud, miinus, et tegelt on ikka suht naiivne lugu.
Joonistus? Kaks plussi (++), üks üldise stiili eest ja teine nutikate lahenduste eest.
Üllatus? Koomiksi autori päritolu — Filipiinid. Lisapluss (+).

Kokku? Plussis, tugevalt plussis :)

Ave Taavet “Valerahategija”

Jutukogu. 14 juttu, millest osad koosnevad omakorda juttudest.

Lugeda oli päris huvitav. On huumorit, on kurbust, on mõtisklust, on mõttevabadust, on vahvaid vihjeid, on ootamatuid sõnavalikuid ja seoseid. Jutud on lopsakad, käänulised, unenäolised. Heinsaarelikud. Ja siit tuleb ka mu mure, et liiga heinsaarelikud. Heinsaar on juba mitu aastat ja mitu raamatut meiega oma unenägusid jaganud, kas meil on juurde vaja üht noor-nais-heinsaart? Mulle tundub, et ega nii väga ei ole, ma tahaks pigem Ave Taavetit lugeda, kogumiku algus- ja lõpuloos ja vahel ka mõnes teises loos ma näen Ave Taavetit ka täitsa olemas olevat. Ehk on teda tema järgmises raamatus rohkem.

Ave Taavet on ka kunstnik ja filmitegija.

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid:

Lugemise väljakutse 2021

1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal
2. Läti, Leedu või Soome autori raamat
3. Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)
4. Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi järgi
5. Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)
6. Raamat, mille autorilt oled eelnevalt lugenud enam kui 5 teost
7. Anna autorile esimene võimalus (Oled kirjanikust palju kuulnud, teda soovitatakse, kiidetakse, aga Sina ei ole ühtegi tema raamatut lugenud, Sul on tõrge jne).
8. Raamat Iirimaa autorilt
9. Raamat võrratute illustratsioonidega
10. Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist
11. Nägin seda raamatut ja tekkis tunne, et vot seda tahan lugeda
12. Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast
13. Tuntud muinasjutu uusversioon
14. Raamat Jaapani või Hiina autorilt
15. Loe üks raamat, mida 2021. aastal grupis on tutvustatud. Märgi ära, kes tutvustas ja kas oled temaga samal arvamusel.
16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda
17. Kultuslik teos, mida sa pole mingil põhjusel veel lugenud
18. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega
19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021
20. Raamat, mille autori perekonnanimi võiks olla ka eesnimi
21. Raamat, mille pealkirja vaadates ei saa aru, mis keeles see raamat on
22. Üks „vanaemaraamat” – raamat, kus keskne tegelane on vanaema
23. Eesti pagulaskirjaniku teos, mis on paguluses kirjutud ja avaldatud
24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1
25. Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas
26. Raamat, mida soovitab lugeda meesterahvas Lugemise väljakutse
27. Raamat, milles on tegelaseks maaler, kunstnik, sisekujundaja
28. Utoopia või düstoopia
29. 145 aastat sünnist/100 aastat surmast – raamat Jack Londonilt
30. Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema
31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
32. Raamat Ladina-Ameerika autorilt
33. Näitleja kirjutatud raamat (biograafia või ilukirjandus)
34. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „20. sajandi klassika“
35. Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga
36. Raamat, mille pealkirjas on number
37. Raamat autorilt, kes suri 2020. aastal
38. Vähemalt kolmele väljakutse teemale vastav teos
39. Raamat kirjastuselt Fantaasia
40. Raamat, mille pealkirjas on vähemalt 6 sõna
41. Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all
42. Raamat Postimees kirjastuse sarjast „Postimehe romaanisari“
43. Raamat, mille lugemissoovitus jõuab sinuni meedia vahendusel
44. Sinu sünniaastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat
45. Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu
46. Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat
47. Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
48. Jõuluteemaline raamat (tegevus ei pea toimuma jõulude ajal)
49. 2020. aastal ilmunud ulmeraamat
50. Raamat Charles Dickensi sulest
51. Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”
52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud
Üllatusteema: Kes sai jõuludeks sõnaraamatu? Ehk – leia grupist teema, kus kõik oma jõulukingiks saadud raamatuid näitavad ja vali nende hulgast üks selles punktis lugemiseks! https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/permalink/2870548209888368En

Lugemise väljakutse grupp, Facebook