Kõlavööd ja -paelad

Vööpaelad, peapaelad, käepaelad, saapapaelad, patsipaelad, kingipaelad, kübarapaelad, äärispaelad, kotirihmad – need on vaid mõned võimalused, kuidas kõlapaelu kasutada. Kõladega kudumine on üks vanemaid tekstiilitehnikaid ja hoolimata sellest, et tegu on küllalatki aega ja täpsust nõudva tööga, on algvõtted üsna lihtsad.

Enne kõladega (umbes 5×5 cm ruudukujulised puust plaadid, mille igas nurgas on auk, hädapärast võib kõlad ka papist teha) kolistama hakkamist oleks vaja läbi mõelda, et mida ja mille jaoks tegema hakatakse, kui pikka (ülesloomisel arvestada, et umbes 25 % lõimelõngast läheb kaotsi), mis materjalist (kui villane, siis võimalikult tiheda keeruga), millised värvid ja milline muster ja viimasest tulenevalt ka kui mitu kõla vaja läheb (juba nelja kõla ja paari värviga on võimalik päris mitmeid mustreid kududa).

Kirjandust kõlavööde kohta pole just palju, algusotsaks sobivad artiklid käsitööajakirjades: Julia Christie Amor “Kõlade kütkes” (Käsitöö 2011, sügis, lk. 52-53 : ill.), “Kõlavöö” (Käsitöö album 1984, nr. 19, lk. 11-12 : ill.) ja “Kõlavöö ” (Käsitöö album 1987,nr. 22, lk. 124-125 : ill.).  Raamatud, mida meie raamatukogus pole, aga mida kõlahuviline võiks kusagilt mujalt püüda silmata, on Reet Truuväärdi ja Kaie Kesküla “Muistne käsitöö : õpik-käsiraamat kutsekoolidele” (Tallinn: Innove, 2013) ja Ülle Paltseri “Seto lavvaguvüü’ = Seto kõlavööd” (Tartu: Seto Käsitüü Kogo, 2011). Eva-Liisa Kriis on mõned aastad tagasi ilmutanud õppe-DVD “Vöö kudumise õpetus”.

Oma kudumiskogemusi on netis jaganud  Merilin Lõiv,  Kadri Nurmoja,  HandiCratt. Üks väga hea lehekülg on Yrmegardi töötuba ja kui huvi juba tõsisem, siis tasub külastada Isetegijate lehekülge. Taustalugemiseks soovitaks Ülle Pressi artiklisarja “Vööd ja paelad”, Kärt Summataveti artiklit “Ornamendi kaitseks” ja muidugi Eevi Astla põhjalikku raamatut “Eesti vööd” (Tartu: Ilmamaa, 1998). Viimases on pea veerandsada lehekülge pühendatud kõlavöödele ja mõningase kogemusega on piltide järgi üsna hõlpus mustreid kokku panna ja vöid järgi teha.

Mu käest on uuritud, et mille jaoks vanasti kõlavöid kasutati. Ikka vööle vöö, aga kõladega tehti ka pastlapaelad, seeliku- ja sõbaäärised ning hobuseohjad. Kõlavööd olid levinud kogu Euroopas, aga ka Egiptuses ja n Lõuna-Ameerikas õmmeldi vöid kokku pontšodeks.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Viltimine

Jõulud on läbi ja on õige aeg rääkida, millega ma enne jõule tegelesin.  Nimelt avastasin enda jaoks viltimise. Vee ja seebiga viltime ei tule veel kuigi hästi välja ja kuidagi ei tundu mõnus, kuigi mulle muidu veega löperdada isegi meeldib. Nõelaga viltimine on aga tore. Et välja tuleks, seda ma ka väga öelda ei saa, aga midagi sarnast kui alul mõeldud, saab valmis küll.

Esimene loom oli hiir. Pisut õnnetu välja näeb, aga viltimismõnu sain kätte.

Siis lugesin kuskilt, et alagajal tasuks alustada lillekestest. Aga minu puhul oli see vale soovitus, sest see vildipusa meenutab mingit ebamäärast segadust, mitte lilleõit.

Mu ema on juba aastaid enne jõule kaubelnud, et ma teeks päkapikke, et tal kodus tore vaadata ja järgmisel aastal töö juures meeleolu luua ja kolmandal lastele mängida anda. Lõpuks sai ta oma tahtmise. Näpunukud-päkapikud said valmis.