Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.
Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.
Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.
Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.
Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.
Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.
Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :)
Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad — sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.
Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)
Et siis see kassett võtab kokku kultuurakooli ja folgiarmastuse ja selle, et minul kuulajana on topeltrõõm kuulatavast, kui ma tean (või arvan), et tegijatele endale kangesti meeldib see, mismoodi ja mida nad mängivad. Untsakate-vaimustus on mul üle läinud, aga folgielementide muusikas nautimine mitte.
2.
Ma alul mõtlesin siia väljakutsesse Vennaskonda panna, aga siis sain aru, et ei, mitte Vennaskond ei mõjutanud mu muusikamaitset, vaid Vennaskond ja Metro Luminal asetusid sinna, kuhu Nirvana ja DM olid juba platsi valmis teinud. Kui paljud teist on kogenud, et osa hingest/vaimust läheks vahel nagu natuke hulkuma? Teatud joobe/uimaastmes või palve/mediteerimisega? Vot mulle piisab mõnikord muusikast. DM oli esimene bänd, mis täitsa kaine peaga trippima või transsi viis. Ja edasi ma just ei otsi neid momente, aga ma tean, et neid võib tulla.
See oli üsna segane kogumik, kasseti ühel poolel oli metalimaiguline kitarriragin ja teisel poolel džunglielektro moodi kraam. Mulle sobisid mõlemad, ühel päeval rohkem üks pool ja teisel päeval rohkem teine pool, mõlemad pooled kutsusid edastistele avastusretkedele. Kuigi praegu mind see kassetitäis enam eriti ei kõneta, siis omal ajal oli oluline. Ahjaa, siin on nüüd see koht, kus ma kiidan plaadipoodide müüjaid, ma olen saanud aegade jooksul müüjatelt kolm väga head soovitust 
WGT (Wave-Gotik-Treffen Leipzigis) on üle mõistuse vinge muusikafestival. Ma olen kolmel korral käinud ja igatsus sinna kunagi veel minna istub üsna tugevalt sees, aga väga pikalt on olnud mingeid erinevaid põhjuseid, miks ma sinna jälle läinud pole… Igatahes see festival mõjutas minu muusikamaitset päris palju. Kaasaostetud plaatidest kuulasin ma seda plaati vast kõige rohkem.
Mulle ei meeldi eriti puhtad stiilid, aga mulle meeldivad üsna mitmed stiilide segud või stiilide äärealad, nagu näiteks see “torpillidega Rammstein” 
Mind on ikka huvitanud, et kuidas inimesed enda jaoks õige muusika ses suures muusikameres üles leiavad. Sõbrad-tuttavad — nojaa, aga neil ei pruugi üldse sama muusikamaitse olla… Masinsoovitused — ma olen juutuubi soovitustest ühe enda jaoks väga hea bändi leidnud, mitme aasta surfamise peale on seda nagu vähevõitu… Mingil ajavahemikul toimisid uue muusika tutvustajana mu jaoks päris hästi ajakirja “Orkus” plaadikogumikud. Lemmikplaati nendest ma siia ei pane, sest see ei ole kuigi FB-sõbraliku kujundusega, panen selle, kus ka üks eesti punt on esindatud.
Käisin kinos. Viimati käisim ma kinos umbes aasta tagasi ja ühtpidi oli see, et noh, oleks nagu aeg ja teisalt, mulle raamat kangesti meeldis ja oli suur uudishimu, et kuidas see linale on saanud.
Aga kui pikemalt, siis:
Alvar Loog on selle üle oma Postimehe artiklis nalja visanud, aga jah, ma kuulun sinna gruppi, kelle jaoks Metallica on eelkõige “Unforgiven” ja “Nothing Else Matters”. Ja jei! ma sain kontserdil mõlemad kätte, lisaks kõike muud. Kommentaaridest olen ma aru saanud, et ka padufännile oli Tartu setlist üks parimaid võimalikest. Igatahes oli see võimas.
Publik. Rahvast oli ikka jube palju. Aga see hajus ära, trügimist-nügimist ja joodiklust ei olnud peaaegu üldse, väga korralik ja muusikale kaasaelav publik.
Sulepuru 