Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Albumikaane väljakutse

FBs liikus mäng Albumikaane väljakutse — 7 albumit, mis on mu muusikamaitset olulisel määral kujundanud. Kleebin oma 7 siia ka. Esialgses väljakutses oli juures, et ära seleta, aga no nagu ei saanud hästi ilma 🙂

1.

Et siis see kassett võtab kokku kultuurakooli ja folgiarmastuse ja selle, et minul kuulajana on topeltrõõm kuulatavast, kui ma tean (või arvan), et tegijatele endale kangesti meeldib see, mismoodi ja mida nad mängivad. Untsakate-vaimustus on mul üle läinud, aga folgielementide muusikas nautimine mitte.

2.

Kuigi ma tollal sõnadest miskit ei jaganud, siis muusika ise oli piisavalt mõjuv ja seda segu nukrusest ja siirusest ja meeleheitest ja lootusest ja jõust ja hingekriipimisest otsin ma vist siiani muusikas taga. 5. aprill 1994 on minu jaoks üks kurvemaid päevi muusikaloos.

3.

Ma alul mõtlesin siia väljakutsesse Vennaskonda panna, aga siis sain aru, et ei, mitte Vennaskond ei mõjutanud mu muusikamaitset, vaid Vennaskond ja Metro Luminal asetusid sinna, kuhu Nirvana ja DM olid juba platsi valmis teinud. Kui paljud teist on kogenud, et osa hingest/vaimust läheks vahel nagu natuke hulkuma? Teatud joobe/uimaastmes või palve/mediteerimisega? Vot mulle piisab mõnikord muusikast. DM oli esimene bänd, mis täitsa kaine peaga trippima või transsi viis. Ja edasi ma just ei otsi neid momente, aga ma tean, et neid võib tulla.

4.

See oli üsna segane kogumik, kasseti ühel poolel oli metalimaiguline kitarriragin ja teisel poolel džunglielektro moodi kraam. Mulle sobisid mõlemad, ühel päeval rohkem üks pool ja teisel päeval rohkem teine pool, mõlemad pooled kutsusid edastistele avastusretkedele. Kuigi praegu mind see kassetitäis enam eriti ei kõneta, siis omal ajal oli oluline. Ahjaa, siin on nüüd see koht, kus ma kiidan plaadipoodide müüjaid, ma olen saanud aegade jooksul müüjatelt kolm väga head soovitust 🙂

5.

WGT (Wave-Gotik-Treffen Leipzigis) on üle mõistuse vinge muusikafestival. Ma olen kolmel korral käinud ja igatsus sinna kunagi veel minna istub üsna tugevalt sees, aga väga pikalt on olnud mingeid erinevaid põhjuseid, miks ma sinna jälle läinud pole… Igatahes see festival mõjutas minu muusikamaitset päris palju. Kaasaostetud plaatidest kuulasin ma seda plaati vast kõige rohkem.

6.

Mulle ei meeldi eriti puhtad stiilid, aga mulle meeldivad üsna mitmed stiilide segud või stiilide äärealad, nagu näiteks see “torpillidega Rammstein” 🙂 See plaat on ka esimene, mille puhul ma sain aru kontsert-salvestuse võlust, heli on küll tsiba kehvem kui stuudios, aga emotsioon on võimsam, et ma ei ole nende esinemist näinud, küll aga Corvus Coraxit, mis on suht sama stiili ja peaaegu sama hea, ja enamvähem kujutasin ette, mis laval ja saalis toimuda võis. See plaat oli mulle ka kinnituseseks, et on küll mõtet mõnusalt madalama või karedama häälega lauljaid otsida, neid on 🙂 Ja veel: küll mitte sel plaadil, aga kuskil mujal, on In Extremol mu jaoks kõikse võimsamad eesti rahvalaulu töötlused, mida ma kuulma olen juhtunud, ja ma ei kaota lootust, et ükskord teeb mõni eesti punt midagi sama hästi või veel paremini.

7.

Mind on ikka huvitanud, et kuidas inimesed enda jaoks õige muusika ses suures muusikameres üles leiavad. Sõbrad-tuttavad — nojaa, aga neil ei pruugi üldse sama muusikamaitse olla… Masinsoovitused — ma olen juutuubi soovitustest ühe enda jaoks väga hea bändi leidnud, mitme aasta surfamise peale on seda nagu vähevõitu… Mingil ajavahemikul toimisid uue muusika tutvustajana mu jaoks päris hästi ajakirja “Orkus” plaadikogumikud. Lemmikplaati nendest ma siia ei pane, sest see ei ole kuigi FB-sõbraliku kujundusega, panen selle, kus ka üks eesti punt on esindatud.

***

Tänan kõiki, kelle kaudu ma miskit imelist olen kuulama sattunud, üliväga!!!

 

 

“Jelgava 94”

Käisin kinos. Viimati käisim ma kinos umbes aasta tagasi ja ühtpidi oli see, et noh, oleks nagu aeg ja teisalt, mulle raamat kangesti meeldis ja oli suur uudishimu, et kuidas see linale on saanud.

Päris hästi oli saanud. Film rõhus natuke liiga sirgjooneliselt sellele coming of age teemale ja mingid kohad jäid venima ja mingid minu jaoks olulised välja ja mingid raamatus olulised ei mõjunud filmis loomulikult, aga osatäitjad olid väga hästi valitud, muusikat oli omajagu ja üheksakümnendate hõng oli üsna hästi tabatud ning väga hea võte oli aegajalt see täiskasvanud Janis noore Janise kõrvale tõsta.

Ma jäin natuke kuulama ka vestlust režisööri ja produtsendiga. Huvitav oli. Natuke kurvaks tegi, et kui nad tahtsid saada filmi jupikest Nirvana muusikat, siis kõigist püüdlustest hoolimata nad isegi ei jõudnud otsustajateni. Aga selle eest kasutasid nad ohtralt läti muusikat ja filmi järgi otsustades — lätlased teevad päris korralikku mussi, võttis jala tatsuma nii mõnegi koha peal :)

Roki, metali ja gooti stereotüübid

Stereotüübid võivad olla halvad ja halvavad, aga kui neisse teatava umbusu ja eluterve huumoriga läheneda, siis vahel ka tabavad ja lõbusad.

Gootikud on pärit https://www.deviantart.com/trellia/gallery/ ja https://www.deviantart.com/hellgaprotiv/gallery/60742503/goth-stereotypes , lavapildid https://imgur.com/gallery/hXEm4 , roki-metali tüübid https://memecollection.net/the-13-types-of-metalheads-youll-see-at-a-show/ , muud asjad on netis nii kaua ringelnud, et autorlus on kaotsi läinud, enamik on leitud Pinterestist. Üks põnev lehekülg, mida kammida, on veel http://www.dobi.nu/yourscenesucks/scenesters.htm

 

“Long Live Rock”

Jonathan McHughi dokumentaalfilm, mis esilinastus Tartuffil.

Tundsin, et midagi jäi närima, kuigi päris mahavisatuks ma seda filmivaatamisele kulunud aega ka ei pidanud, ja siis sattusin Marca blogiposti, kus jube täpselt ära seletati, mis viga ja mis hästi, otsa. Hakkasin Marcale http://marcamaa.blogspot.com/2019/08/long-live-rock.html kommentaari kirjutama, aga tundus, et jutt liig pikale läheb. Saagu see siis siia.

Marca: “Ruumis viibis palju inimesi, keda rockmuusika pigem üldse ei kõneta.”
Ehh, seda ikka päris välimuse järgi öelda ei saa. Mina istusin rõdul ja publikut ei jälginud (ooteajaks raamat kaasas), aga mingeid rokitšikke oli seal küll. Ja siis oli seal muidugi tuntud kõigesööjaid (Griša ja taolised). Ja pealegi, kust sa tead, mis muusikat keegi kodus salaja kuulab :) Ega ma isegi sihtrühma moodi välja ei näe (ja tegelt päriselt pole ka, st mul on rokis-metalis omad lemmikud, aga ma ei ole žanri fänn). Aga ma usun ka seda, et osa inimesi sattus sinna publikusse tõesti kuidagi kogemata.

Marca: “Film ise siis lubab süvasukeldumist rockimaailma, kuid selle asemel saame ampsukese siit ja tükikese sealt.”
Jaa, täiesti nõus. See sünopsis sai kirja pandud, kui nad hakkasid filmi tegema. Filmi tegemise käigus ideed muutusid ja välja kukkus hoopis midagi muud. Oleks võinud muidugi sünopsise ka valmissaanud filmile vastavaks kirjutada, n “põgus pilguheit tänapäeva Ameerika rokiilma”, oleks vaatajail parem mulje jäänud.

Marca: “Ma hästi ei usu ka, et kohalik publik väga entusiastlikult ameerikamaa onule küsimusi oleks esitanud, aga ehk ma eksin.”
Et väga entusiastlikud tõesti poldud, aga ühteist ikka oli, n keegi tõi välja, et tegelikult on rokipublik ja metalipublik üsna erinevad, siis režissöör kommenteeris, et Ameerikas eraldi metal-festivale eriti pole ja sealne roki-ja metalipublik on tihtipeale sama. Jutust tuli ka välja, et tegelt ta tahab teha telesarja ja see dokfilm on pigem sarja promo, et millest kõigest võiks rääkida. Noh, promofilmina polndki ju kõige hullem…

Marca: “Äge oli Ameerika suurfestivalide pool…” 
Jah, üsna. Päris õiget festivali-tunnetust see film minuni tuua ei suutnud, aga mingi vihje andis küll, et õigete asjaolude kokkulangemise korral võib tegu olla väga võimsa asjaga ja väga võimsa elamusega.

Marca: “…ning turvameeste töö köögipoolest.”
Jah. Pisut pikaks jäi see lõik mu meelest, aga see, et turvad olid sisse toodud, oli hea. Sest näiteks selles, et ma Treffeneid nii padupositiivseina mäletan, on oma osa ka saksa turvadel.

Marca: “Fännide osa jäi kuidagi ühekülgseks. /—/ Või oligi eesmärk näidata, et näe, need kah tavalised inimesed, polegi kõik saatanakummardajad?”
Mul on kalduvus elada omas mullis. Kui lõunasöögi lauas uus kolleeg hakkas kurtma, et teda häirivad metalifännide kohta käivad stereotüübid ja eelarvamused, siis ma vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kuskohas sa neid eelarvamusi näed ja ta vastas, et inimesed ju räägivad, siis oli minu küsimus, et milliste imelike inimestega sa küll suhtled, kel sihukesed eelarvamused on, ma pole oma ihusilmaga ühtki näind. Ühesõnaga — ma pole näind, aga kuuldavasti nad on olemas. Niiet jah, see on see võitlus, mis mulle ja Marcale tundub täiesti mõttetu, sest vaenlast ju ei ole, aga mõnele inimesele on see vajalik ja vastalised vägagi reaalselt olemas.

Marca: “No ja siis pandi veel see pirn ka otsa, et rocki marginaliseerumise põhjustas grunge, sest rahvas tahab näha rockstaari, mitte suvavenda, kes päeval teeb tööd ja astub siis sama kampsuniga lavale.”
See oli tõeliselt loll lause. Ma ei kujuta ette, miks see sinna filmi sisse jäi.

Marca: “moraliseeriva isakese häälega telepsühholoog, kes püüdis ka raskemuusikakuulajaid kuidagi paika panna.”
Ma lasin nendest lõikudest lihtsalt niisama üle, et ega eriti veenev see jutt ei olnud, aga pani mõtlema üldse fänluse olemusest, et mis vahe on Metallica-fännil ja tolkinistil? aga Suprnaturali fändomil ja Rammsteini publikul? Mis on olemuslik vahe, kui ollakse tegevad Depeche Mode’i klubis või Jane Austeni assotsioonis? Ja siis on veel tugitoolisportlased. Ja mis on neis kõigis ühist? Jne, jne… Ühelegi neist küsimustest film ei üritanudki vastata…

Marca: “rockstaare, kes langevad narko küüsi.”
See lõik oleks minu meelest võinud välja jääda, sest see problemaatika eeldaks juba täiesti oma filmi, aga režissöör põhjendas ära, et see mees, kelle auks see mälestuskontsert korraldati, suri sama päeva hommikul, kui neil oli intervjuu kokku lepitud ja ühe fänni jutt, kuidas ta kaotas ema ja vennad uimastitele, mõjus talle nii tugevalt, et ta tundis, et peab selle teema siia filmi sisse panema. No olgu siis, märgina, et elu ei ole ainult lilled ja kutsikad, isegi lemmikmuusikat tehes või lemmikmuusikat kuulates.

Kõige nunnum koht filmis
Fännipaari meenutus, kui esimesel kohtingul Metallica mängima pandi :)

Natuke nukker
Kui metalfännist emme lapsed ei tolereeri ema muusikavalikut kohe mitte sugugi…

Kokkuvõttes
Selles filmis oli paar lahedat kohta, aga üldjoontes jah, Marca möh-elamusega olen ma suuresti nõus.

Vabandusteooria
Mulle tundub, et režissöör ei taju roki olemust ega rokipubliku olemust, ta on kõrvaltvaataja, kes näeb mingeid detaile, aga süvahoovustele ei saa pihta. Et selline võõras antropoloogi pilk. Asjas ka servapidi seesolijale tunduvad seetõttu nii mõnedki tema järeldused veidrad, aga mitteasjatundjale see siiski mingi pildi annab…

Aa, sealt küsimuste-vastuste seeriast veel üks nope — kui Metallica oli oma muusika kasutamiseks loa andnud, läksid igasugused läbirääkimised bändidega oluliselt lihtsamaks.

Metallica Tartus

Vägev! :)

Aga kui pikemalt, siis:
Soendusbändid. Bokassast kuulsin ma mineku/tuleku peal ainult tüminat, aga see tümin mulle meeldis, andis mulle kindlustunde, et ma olen õiges suunas ja lähen õigesse kohta :) Ghost mulle ei istunud. Pea igas laulus oli küll mingi huvitav koht, enamjaolt algus, aga tervikuna lood mu jaoks ei toiminud. Ja otsus lõpetada oma esinemine paduigavate poprokilugudega… naah.

Metallica. Esimeste helidega olin ma võlutud! :) Ma ei ole igapäevane Metallica fänn, isegi pühapäevakuulaja mitte, no jõulune vast, st, et kui kuskil mängib, on mul hea meel, aga ise naljalt välja ei otsi. Aga Metallicas on midagi, mis mulle sobib ja mõned lood on üsna sügava mõjuga. Alvar Loog on selle üle oma Postimehe artiklis nalja visanud, aga jah, ma kuulun sinna gruppi, kelle jaoks Metallica on eelkõige “Unforgiven” ja “Nothing Else Matters”. Ja jei! ma sain kontserdil mõlemad kätte, lisaks kõike muud. Kommentaaridest olen ma aru saanud, et ka padufännile oli Tartu setlist üks parimaid võimalikest. Igatahes oli see võimas.

Kui keegi enne viskas lause, et mis neid vanamehi vaadata, siis mu meelest pidasid nad vägagi hästi vastu :) Mängisid täiega ja mu meelest kauemgi, kui ette nähtud, ja kui kontsert läbi, tuiasid veel jupp aega laval, lehvitasid ja tegid nägusid. Paistis, et neil endil oli ka tore õhtu :) Hetfieldi hääl on vist vanusega sutsu madalamaks läinud, aga mulle see isegi meeldib.

Publik. Rahvast oli ikka jube palju. Aga see hajus ära, trügimist-nügimist ja joodiklust ei olnud peaaegu üldse, väga korralik ja muusikale kaasaelav publik.

Pildid on Metallica insta lehelt

Lemmiknaislauljad

Hakkasin ühe sõbra eeskujul välja otsima oma lemmiknaislauljaid. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne, sest minu päris-päris lemmikute hulgas naishääli polegi… Aga pikemalt järgi mõeldes ja noorpõlve kassetiriiulit meenutades sain mingi koguse ikka kokku. Suvalises järjekorras:

Tanita Tikaram

Dolores O’Riordan (Cranberries)

Annie Lennox (Euryhtmics ja soolona)

Emma Härdelin (Garmarna)

Zemfira

Kunagi meeldis ka Björk, aga teda ma enam ei jaksa kuulata.