Erakkond “Üheksavägine”, Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

Sattus Lehte Hainsalu meenutusteraamat pihku ja lugesin üsna hooga läbi. Ma väga mälestusi ei armasta, aga see oli päris kena tükk lugemist. Kunagi ma kirjutasin Hainsalust kursusetöö, seega midagi oli tuttavat, aga küllalt palju oli minu jaoks ka uut. Kuigi see raamat pole kuigi mahukas, siis tundub mulle, et selle raamatu kaudu saab Hainsalu isiku ja loomingu mõistmisele natuke lähemale küll. Ja ajastut ja ajalugu avab ka kuidagi servapidi ja omamoodi. Ilusas keeles kirjutatud pealegi. Aga kui see on selline eluõhtune tagasivaatav raamat, siis Erakkonna “Üheksavägine” on nooruslik kambakesi esmailmumine. Takkajärgi on päris põnev vaadata, et kes kuhu on välja jõudnud ja millest kunagi alustanud. Mõned luuletused sellest kogust (erinevatelt autoritelt) on endiselt mu lemmikud.

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugetagu! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/