Raamatu annotatsioon: “Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.” Hmm… Huvitav, kas selle lause kirjutaja nuttis või naeris, kui ta seda kirja pani. Ma küll armastan oma tööd, aga see lause kõlab jubedalt. Võiks ju olla kaasakiskuv lugu uutest avastustest ja kohanemisest ja ellujäämisest, aga pigem oli see nihkes ühiskonna mudeldamine, millest liiga suur osa kulus kurtmisele, et inimesed (siin siis tondinahad) on lollid. Igatahes pole mul põrmugi kahju, et ma sain oma lapsepõlve ilma “Tondinahku” lugemata ära elatud. Helvi Tikandi illustratsioonid, mis mind lapsepõlves raamatust eemale hoidsid, ei meeldinud mulle nüüd ka.
Sulepuru 