Ma arvan, et üheksakümnendad on mu lemmikkümnend. Noh, et ise sai noor oldud ja uudistamist ja avastamist ja lootust ja rõõmu oli palju ning igasugusust uut ja huvitavat kirjandust tundus järjest ja mürinal peale tulevat. Kirjastusi tuli ja kadus, autoreid tuli ja kadus, aga nii jääjad kui kadujad olid põnevad, igaüks omamoodi.
Üks neist, kes kirjandusmaailmale on kaotsi läinud ja tegutseb muul alal, on Ain Prosa. See luulekogu oli tollal lugedes kuidagi hästi salapärane ja sünk, nüüd takkajärgigi uuesti lugedes märkasin nii mõndagi, mis varem varju jäi, olgu siis tekstiviiteid või mingeid mõttekäike või ümberütlemisi. Ja et nukruses on ka mängu. Kindlasti jäi seegi kord mul mingi osa tabamata, aga mu veendumust, et tegu on küpse ja huvitava luulekoguga, see ei muuda, pigem annab juurde, et mul on 30 aasta pärast siit kogust jälle midagi uut avastada. Alice, vihm ja aed on jäävad.
kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
suurt suvemuusikat need silmini said täis
ent meie ikka naerdes jõime lõppematut teed
jah jõime sajus sadu lõppematuid teid
ehkki tassi juba kukkus kehkjaid koldseid lehti
ehkki paled pargis kustusid ja algas öö
ehkki hinge lämmatama kippus lume valge sall
kuni viimaks peegliks jahtus sydasuine tee
kuni lõpuks kajaks lahtus syda kirg ja janu
kevad tuli nagu ikka nagu ikka kevad
tyhjad toolid suveaias pragunevad tassid
millel nukrad draakonid ei mäletanud meid
miks kyll nukrad draakonid ei mäletanud teed
mida mööda Sina tuleks mööda yht alleed
tuleksid ja saaksid minu tuleks
Sulepuru 