Kui ma lapsena seda raamatut lugesin, siis mulle täitsa meeldis, aga nüüd oli kuidagi kohustusliku kirjanduse mekk man ja seda õiget nõksu, miks mulle see raamat lasepõlves meeldis, ma üles ei leidnud. Liiga läbipaistev oli, et millest autor tahtis kirjutada ja millest tahtis vaikida, millised kohad olid sellise hea kirjutamishooga tulnud ja mida pidi natuke pungestama. Pisut vanamoodne ja vanaaegne suvituslugu; sõprusest, loodusest, hinnangutest, andestusest — et jah teemad on küll igikestvad, aga nii mitmedki eluolulised nüansid oleks nagu vanaks ja võõraks jäänud. See oli küll endiselt värske, et peategelane polnud ideaalinimene, vaid keegi, kellel on head ja vead.
See Edgar Valteri pilt on iseseisev ja nati hilisemast ajast, aga sinna suvejutu juurde mu meelest sobib.
Sulepuru 