Alastair Reynoldsi “Spioon Europal” meeldis mulle päris hästi, aga selle raamatuga kuidagi ei saanud kontakti. Paar detaili olid enamvähem, aga muidu oli see mu jaoks suht mõttetu närimine ja heameel, et lehekülgi na napilt on… Et on laev, pardal ühe poole sõdurid ja teise poole sõdurid ja tsiviliste, enamikel süüdistus sõjakuritegudes, sõda on läbi ja laev on küll seal, kus ta peakski olema, aga üles ärkavad tüübid ettenähtust nii tuhatkond aastat hiljem, hakkavad siis vaikselt ja vähemvaikselt ühiskonda üles ehitama, püüavad päästa, mis päästa annab, tont seda teab, mis sest välja ükskord tuleb. Militaar, valik, lootus. A aeglased kuulid on miskit kiibisarnast sõdurite rinnus.
Rubriigi arhiiv: Alastair Reynolds
Alastair Reynolds “Spioon Europal”
Kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus, va raibe, on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.
Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.
Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:
Sulepuru 