Aleksander Beljajev “Professor Dowelli pea”

Ma arvasin, et see kolmekümnendate ulme saab mul sihukese kohustusliku kirjanduse lugemise maiguga olema, aga õnneks väga ei saanudki, “Professor Dowelli pea” oli küll tänaste standardite järgi aeglane ja puine, aga täitsa kannatas lugeda. Algusots meenutas veidi ulmekirjanduse algusaegu, st Mary Shelly “Frankensteini”, ja/või Mihhail Bulgakovi “Koera südant”, aga nagu “Frankenstein” või “Koera südagi”, on üks kiht see meditsiiniulme ja teine kiht need kaasaja  mured, mis sinna lukku sisse kirjutada, see kiht oli üsna omamoodi. Raamatu kõrghetk oli mu jaoks kuskil raamatu keskel ära, edasi läks juba ettearvatavamaks ja igavamaks. Raamatu põhiolemus oli seikluskirjanduslikum kui ma ootasin ja need eetilised valikud olid kas liiga rasvased või liiga ebamäärased (või mõlemat korraga), aga mõttemänge professor Dowelli peaga näen ma ilmselt veel mitu aega unes, st mingid küljed olid ses raamatus täitsa mõjuvad.

Ma vist olen seda raamatu põhjal tehtud vene filmi jupiti näinud, aga täit filmivaatamise mälestust küll ei ole, nüüd läbiskipitult sain aru, et film on oma tegevustikuga üsna teistmoodi.