Meie peres on käibel lause, et “emme on nii tütre moodi”, mis antud juhul tähendab seda, et kui emma-kumma käest lemmikraamatut küsida, siis sõltuvalt tujust ja parasjagu peasolevaist mõtteist võib saada väga erinevaid vastuseid, sest, noh, elu jooksul on ikka päris palju raamatuid loetud ja päris paljud neist on täitsa-täitsa meeldinud, aga seda ühte ja ainumast isiklikku kultusraamatut ei ole. Niiet võtsin endale vabaduse ja ei hakanudki ema öeldud erinevate raamatute laviinist midagi valima, vaid võtsin selle, mida mäletan, et ta korduvalt luges — Aleksandr Puškini “Luulet”, just see Loomingu Raamatukogu oma, kus Kalju Kanguri tõlked. Sedasama lugesin ma ka keskkooli ajal koolitunniks, sest selles on kuidagi huvitavam ja vallatum valik kui n “Kooli kirjavara” sarjas olnud kogus.
Luuletusi ja luulekatkeid:
Tõde
Tõe jälgi ikka taga aetud,
nii kaua on, kui püsib maa,
on vaieldud ja mõtteid vaetud,
on targutatud nii ja naa……..Hea nõuanne
Hoog trallile meid kandku trallilt,
täis tuld, et muret me ei teaks,
las sõge pööbel elab hallilt,
miks teda matkima me peaks…….Prosaist ja poeet
Miks prosaist, näed tühja vaeva?
Mis tahes mõte mulle laena:
ta teravaks teen jäägitult,
sulgkerge riimi saab ta mult,
ning vibukeelele, mis pingul,
ta sean, et hoogne oleks lend,
vean vibu looka, et see vingub,
ja hoidku vaenlane siis end!Minu hauakiri
On siia maetud Puškin. Lõbusast maailmakärast,
kus muusad, armastus, tal tuli ära kolida.
Ei olnud vooruslik, kuid südamlik ja, taeva pärast,
hea inimene oli ta.
Sulepuru 