Rrrrrahh! Ulmekirjanduse klassika üks tähtteoseid loetud!
Algus oli mu jaoks selline keskmine, et väga huvitav ei olnud, aga poolelijätmise mõtteid ka ei tekkinud. Meil on 24. sajand, üle on elatud III maailmasõda, inimkond on asutanud Päikesüsteemis kolooniad, kosmoselennud on tavalised ja siis on veel üks rändamise viis: teleportatsioon — siinkohal siis mõtte jõul ja ainult Maa piirides.
Peategelane Gully Foyle on ellujääja, kättemaksja ja sekeldaja. Kui keegi kunagi ammu mu käest küsis, et millised mehed mulle ei meeldi, siis ma vastasin: “Näljased.” See peategelane oli just seda tüüpi, mida ma silmas pidasin, et tahtmas kas valesid asju või ka siis mitte väga valesid, aga liiga intensiivselt, vahendeid valimata ja unustades kõik muu enda ümber.
Raamatu esimene pool oli pigem toore jõu demostratsioon, poole pealt tulid sisse intriigid ja seltskondlikud mängud ning sealtmaalt läks lugemine mu jaoks ka mitu kraadi huvitavamaks.
Ja siis lõpupoole oli kümmekond lehekülge puhast lugemisnaudingut! (See oli see mööda ilma intensiivse jauntimise koht.)
Edasi läks mu maitse jaoks liiga evangeelseks, aga raamatu loogika ja ülesehituse ning järelmaitse mõttes oli see väga heasti komponeeritud.
Et jaa, tasus lugemist küll.
Tõlge on tippvormis Juhan Habichtilt. Tänan!
Ahjaa, inglise keeles on käibel nii pealkiri “Tiger! Tiger!” kui “The Stars My Destination”, valdavalt esimene brittidel ja teine ameeriklastel.
Valik kriitikat: Jätka lugemist
Sulepuru 