Minu parim lugemiselamus joodiku-kirjandusest.
Üldiselt mulle joodik-raamatud ei istu, no mõne pohmakahommikuse detektiivi krimikirjanduses või köögilautaguse targutustetihke stseeni slaavi autorilt kannatan ma ära, aga muidu võite igasugused “Kõrtsikammijad” ja “Joomahullu päevaraamatud” heaga omale hoida.
Aga see “Palmivenijoodik” oli kuidagi hoopis teistmoodi.
Võib-olla seepärast, et joomist ennast ja selle tagajärgi oli vähe kirjeldatud, kuigi loo käimatõmbamiseks on peategelase suur isu palmiveini järele, see isu on nii suur, et kui palmiveinivalaja ära sureb, siis tuleb talle koolnute maale järele minna.
Võib-olla on oma osa selles, et kuigi ma Aafrika kirjandusest suurt midagi ei tea, siis Ben Okrit olen ma lugenud (romaan “Näljutatud tee” meeldis mulle väga ja luulekogu “Aafrika eleegia” üsna, jutustus “Jumalaid hämmastades” oli kenasti kirjutatud, aga minu maitse jaoks liiga “Coelho”) ja siin raamatus on seda Aafrika rahvajuttude tunnetust ikka kõvasti ning seda loogikavaba fantaasialendu oli kuidagi mõnus lugeda.
Ja võib-olla on meeldimise põhjus Mathura ladus ja nutikas, toredate keeleleidudega tõlge.
Sulepuru 