Originaalis 2011. aastal ilmunud koomiks on kahe õe kirjavahetusest. Vanem õde Delphine saadab postkaarte Belgiast, sõnumiteks tavapärane töö, puhkus, jalgrattasõit, vanemate tervitused. Noorem õde Anaële on vabatahtlikuna Palestiinas ja tema kirjad on edasi antud koomiksi vormis. Anaële’il on sõpru nii juutide kui palestiinlaste hulgas, kuid ilmselgelt kuulub tema poolehoid palestiinlastele. Eks see poliitiline ja igapäeva olukord ole seal keeruline küll ja peategelase mittetahtmine igapäevaterrori normaliseerumisega leppida ning selle keerulisuse eurooplastele meeldetuletamine vast oligi selle raamatu põhiidee. Raamatus on mitmeid traagilisi perelugusid, ängistust kontrollpunktide ja müüride üle, aga ka soojust ja looduse ilu. Ajaloo kohalolu ka, aga see on selline konksuga asi, et võib olla nii positiivne kui negatiivne. Mõnes mõttes on selles raamatus natuke seda minu.. sarja vaibi ja mõneti voluntourismi vaibi. Kui võtta, et see oli ühe inimese nägemus ja kogemus ja mitte oodata tasakaalustatud ajalooülevaadet, siis oli täitsa okei lugemine.
Näitepildiks võtsin ühe helgema hetke. On kevad ja jasmiinide õitseaeg:
Sulepuru 