Wow, just wow!
Kui ma seda saksa keelest eesti keelde tõlgitud ulmeraamatute nimekirja vaatasin, siis üldmulje oli lastekirjandus, kummituslood, piiripealne, Hohlbein ja “Parfüüm” ja miski ei olnud mind ette valmistanud korralikuks hästi kirjutatud kosmoseooperiks. Aga seda see “Juuksevaibakudujad” oli.
Mulle meeldis. Väga. Jah, eks oma osa oli ka üllatusmomendil, aga ikkagi, ma pea läbi kogu raamatu mekutasin, et milline maailm ja milline lugu ja kuidas kirja pandud. Juhul kui keegi tahaks seda lugeda, siis ma ei raatsi sisu ära rääkida, vihjeks vaid niipalju, et raamatus on 17 peatükki, igas peatükis on uus tegelane, kelle tegemistele lähemalt keskendutakse, mõni neist leiab koha ka mõnes muus peatükis, mõni jääbki üksnes selle peatüki jagu. Igaüks avab mingi uue tahu selles maailmas, mis algab kui fantasy, aga muutub üsna ruttu kosmoseimpeeriumi looks. Minu jaoks suutis autor peaaegu kõik need tegelased usutavaks ja inimlikuks, oma mõttemaailma ja motiividega ning lugu edasiviivateks kirjutada. Ja ma tundsin ses raamatus mingit sarnasust Orson Scott Cardi loominguga.
Ulmehuvilised, lugege! Esimene peatükk on maitseprooviks ka eesti keeles olemas, antoloogias “Nekromanteion” (2011, tlk. Arvi Nikkarev), ja inglise keeles on see romaan ilmunud ka pealkirjaga “The Carpet Makers”. Intervjuu autoriga Reaktoris.
Sulepuru 