Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”

Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.

Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)

Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.

Andrei Beljanin “Lendav laev”

Ehh, Nikituška, päikseke, siretiibne kotkapojuke!

Olgu su silmad selged, kut allikavesi, meel terav, kut vastselt sepalt toodud väits! Olgu sul ikka sõpru, kes tugevad, kut tammepuu, ja püsivad, kut kadajajuur, kange kaelaga, kut tuhvliga saand kukk, südamega, kohe mahus kõik särasilmsed pikapatsid ja terve Lukoškino! Olgu su soolavarud lõpmatud ja abi ikka käepärast! Ura!

Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.

“Musta missa vandenõu” on siis järg “Tsaar Gorohhi salajuurdlusele“. Peategelased on eelmisest osast tuttavad, a mu meelest antakse mitmele tegelasele vihjamisi veidi sügavust juurde. Uustulnukad mängivad rahvuslikel stereotüüpidel, aga lisaks tulevad mängu näkid, metsa- ja vetevana, Vanjuša-põllulill, Kärbeste Isand, ikoonimaalijad ja vaimulikud… Ja ärgem unustagem kukke!

Loo algusots on puhas fun. Ma olen suht huumorivaene inimene, aga bussis esimesi lehekülgi lugedes naersin kõva häälega :D Loo edenedes viskab Beljanin vahele ka satiiri, et ma alati ei saanud aru, et mille kohta täpselt, aga vahel sain aru, et nii, see lause oli nüüd torkena mõeldud…

Aitäh Evale, kes raamatu välja andis, ja aitäh tõlkijale Tatjana Peetersoole, kes selle on ilmse mõnuga eesti keelde ümber pannud! Ja oo, aitäh mõlemale joonealuste märkuste eest :)

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.

Satub Nikituška (venelastel on see deminutiivide kasutus oluliselt loomulikum ja arvukam kui eestlastel, kuigi ma arvan, et selles raamatus on nendega ka meelega üle võlli mindud) vanavene muinasjutulinna Baba Jagaa kostiliseks ning asub tööle — kord miilits, siis surmani miilits — kohaliku militsionäärina ehk siis uurija-vojevoodina. Vargus paisub vandenõuks, ajusid ragistatakse kõvasti, pisut löömat ja kapake nõidust õiges kohas ja Lukoškinos on tsaar Gorohhi valitsemise all kõik jälle hästi.

Kõige suuremat lusti oli vast selle muinasjutumaailma ja peategelase kroonuliku mõtte- ja kõneviisi kontrastist, aga tegelased olid ju ka värvikad ja muhedad ning tegevustik hoogne. Baba Jagaa oli natuke liig Superman, aga, ah, las ta siis olla, on eidekesel ka veidi vaheldust vaja :) Pikka iga talle! ja Nikituškale! ja Mitjale! ja kukele! Ehk siis teiste sõnadega: ma lähen kohe varsti Eva ust kraapima, et järgmine osa endale soetada.

Kaja kirjutas sellest raamatust väga hästi https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/