Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.
Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)
Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.
Ehh, Nikituška, päikseke, siretiibne kotkapojuke!
Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.
Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.
Sulepuru 