1984 — mu esimene mõte oli, et aarh, igavamat aastat annab välja mõelda. Aga siis sattus maal olles see raamat näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel (originaal ilmus 1977. a). Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.
Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Aga olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga punapropaganda õnneks puudub. Üllatavalt avameelne raamat selle ajastu kohta.
Üks asi on, millest kirjutatakse, teine asi on, et kuidas. Suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…
Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…
Lugedes meenus mulle Juris Podnieksi dokumentaalfilm “Kas on kerge olla noor?” (“Vai viegli but jaunam?”, 1986). Ja nüüd ma leidsin juutuubist, et sellele on ka järjed, kümme aastat hiljem 1996 ja kakskümmend aastat hiljem 2006… Kunagi ma vaatan need ära.
Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.
Sulepuru 