Andrzej Sapkowski “Põlguse aeg”

Selle raamatuga on nüüd nii, et mingit hinnangut anda või lugemiselamust kirjeldada ma praegu ei saa. On kiire-kiire-kiire aeg, süvenemisaste miinusmärgiga ja lugeda sain nii paari lehekülje kaupa, seega lugesin kiirustades ja pealiskaudselt, et mis, seda, et kuidas, loen ma kunagi hiljem üle. Aga lugemata ma ka ei saanud jätta, ootasin seda raamatut ju pea aasta algusest saati…

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”

Witcherist ehk eesti keeli Nõidurist on minu teada neli koomiksit. Eelnenud: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows”. Aga see viimane, Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame” meeldis mulle enim.

Lugu sellest, kuidas Geralt koos laulikuga lõunamaale läeb, natuke kohalikke paleeintriige ja koletiste tapmist ning ongi aeg minna vastu uutele seiklustele.

Kõik saab alguse Seitsme Kassi Kõrtsist

Geralti kohtumine laulikuga

Esialgu ei võeta neid kuigi sõbralikult vastu

Kokkulepe kohaliku maagiga

Kohalikke koletisi

Kodinad kokku ja kodu poole minek

See sisukirjeldus kõlab kuidagi nõmedalt, aga egas ma sisupöörakuid mittelugenuile saa ju ära seletada. Peamine on see, et seda sisu on ja mu meelest raamatu-õhkkonnale vastavalt ning pildiline pool meeldis mulle ka — parasjagu stiliseeritust ja parasjagu väljajoonistamist ja mu meelest olid eriti hästi tabatud erinevate tegelaste kehahoiakud, n Geralt seisab nagu sõdur ja laulik seisab nagu, noh nagu see, kes tavaliselt pliiatsist raskemat asja ei tõsta.