No mis ma ikka oskan öelda. Midagi väga erilist ei olnud, aga lugedes valus või piinlik, nagu vahel eesti kirjandust lugedes juhtub olema, ka ei olnud. Selline keskeltläbi noortekas oma headega — probleemide tõstatamine ja praeguse hetke noortepärase keelekasutuse jäädvustamine — ja oma veadega — kõik on nii must-valge ja kohati kumab loogikaauke. Kummati on minu suurim loogikaaugu etteheide — mismõttes kurat loeb üks keskkoolipoiss ühte kladet mitu kuud, MITU KUUD — raamatuloogikaga tasandatav — poleks nii pikka lugemist, poleks ka aega lasta poisil muutuda ja kasvada. Ma olen kindel, et oma sihtrühmas leiab raamat lugejaid, kellele see meeldib ja kellele sealt mingid kohad tunduvad olulisena või panevad mõtlema, ma ise olen selle raamatu jaoks liiga “”elu õpetab” ja “ei huvita”” (Manjana sõnastus vananemisega tuleva tuimenemise kohta), kuigi lugemine ise läks jõudsalt ja poolelijätmise mõtet ei tekkinud.
Vahelepõikena Helin Puksand noorte lugemisest ja mittelugemisest:
Sulepuru 