Suhteliselt juhuslikut näppusattunud luulekogu.
Põhitoonilt sinna “noorte vihaste tüdrukute” kanti.
Naiseksolemisest läbi mitme prisma, läbi mitme meeleolu, läbi mitme stiili. On realismi, on sarkasmi, on irooniat, on otseütlemist, on ümbernurgaütlemist. Poeetikat ja romantikat on vähem, aga ideoloogiat ja mängu selle eest topelt.
Neil feminismiluuletustel pole miskit häda, natike deklaratiivsed ja jubakuuldud küll tunduvad, aga kui teada, et autor armastab pigem lavaluulet kui kirjapandut, siis elavas esituses mõjuksid need luuletused kindlasti täitsa efektselt.
Üks väga omamoodi külg on Anna Kaarel oma mustlaspärandi luulesse toomine, olgu siis möödund põlvede meenutusena või sama värvi silmadega kaasaegsete äratundmisega või siis meeldetuletusluuletus mustlastantsu harrastajatele, et mõelge tantsides siis päris mustlaste peale ka.
Eraldi tahaks kiita luulekogu illustraatorit Ellu-Marie Meost nutika ja omapärase lahenduse eest.
Sulepuru 