Mul on tunne, et viikikingivaimustus käib kuidagi puhangutega, seda nii üksikisikuti võttes kui ka üldiselt ühiskonnas. Mul on hea meel, et raamatuturg nendele ühiskondlikele puhangutele reageerib ja siis antakse välja propotsionaalselt pisut rohkem teemat puudutavat kirjavara, nii on neil üksikisikutel, kel need puhangud ühiskondlikega just alati ühte jalga ei käi, ikka midagi varuks võtta.
Mõnes mõttes on mul tunne, et nende “Ragnari saagadega” jäädi pisut hiljaks, “Viikingite” viimane hooaeg oli juba läbi, kui raamat välja tuli. Aga tore, et see ikkagi tuli.
Ma olen aru saanud, et saagad ei ole see žanr, mida ma lugemisrõõmu pärast loeks, aga aegajalt kirjandusloo või kohaloo või kombeloo või lihtsalt ajaloo kontekstis või ka niisama uudishimust ma mõnda olen ikkka lugenud ka. Saagadega on mul see häda, et nende kirjanduslik rütm ei sobi mulle hästi. Kuidagi kuiv ja loetlev.
“Ragnari saagades” on koos “Ragnar Karuspüksi saaga”, “Ragnari poegade lugu” ja “Kaarna kõne”, neist viimane on paralleeltekstiga. Olgugi, et ma ühtegi põhjala keelt ei oska, siis vaevalise saksa keele toel üritasin mõne värsi kokku veerida. Ja jaa, originaalis on mingi rütmivõlu olemas, mul on tunne, et tõlkes läheb see kuhugi kaotsi. Ja siin ei ole süüd tõlkijatel — nii Askur Alas kui Juku-Kalle Raid on mu meelest teinud head tööd — vaid asi ongi keelte erinevustes.
Raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et kui ma oleks noorem ja kuskilt sealt Põhjamaadelt pärit, ma kindlasti prooviks saagade põhjal mingeid suguvõsatabeleid ja rännukaarte joonistada, mis sest, et seda on juba kuskil varem sadade kaupa tehtud.
Kokkuvõttes olid need Ragnari ja tema poegade lood mulle pigem need “-loolised” lugemised, aga “Kaarna kõne” pakkus mulle kohati ka kirjanduslikku elamust. Ja tänulik olen ma pika ja põhjaliku eessõna ning joonealuste märkuste eest.
Aitäh, et see raamat olemas on! Nõnda on kõigil, keda ootamatult viikingivaimustus tabab, võimalik seda oma valitud ajal lugeda.
Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…
Raamat elu helgest poolest — muusika, tants, kuuluvustunne jne seda ju on — ja samal ajal elu pahupoolest — uimastid ja ületöötamine. Ma ei ole klubimuusika skeenega kursis, ainus, mida ma suudan mälusopist välja kaevata, on punt nimega “The Chemical Brothers”, et kunagi sai kuulatud Saaremetsa saateid raadiost ning et tantsida trammibussikoondise muusika järgi oli äge. See viimane vist õhutaski raamatut kätte võtma. Raamat ei räägi eriti palju selle salajase DJ teest DJ-ks saamisel, vaid lugeja visatakse karmauhti juba end ületöötanud ja uimastitega liiga tuttava plaadikeerutaja igapäevarutiini, kus nädalavahetused on reisid ja magamatus ja töö (ja samuti rõõm, kui publiku käpa alla saab või kui üleminekud on erakordselt hästi välja kukkunud) ja igatsugu keemilised stimulandid ning nädala sees on taastumine ja püüd päevarütmi tagasi saada ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Narko kogused ja sortiment suurenevad ja mingil hetkel ütleb tervis üles. Aga nagu öeldud, see pahupool on seotud helge poolega ja seda osa, vaimustust muusikast, on siin raamatus ikka palju. Lisaks on parasjagu õpetussõnu neile, kes sooviksid DJna tegutseda, aga paljudki neist nõuannetest on universaalsed, sobivad iga alaga. Natuke võib-olla liig autorikeskne (a no mälestused peavadki ju sellised olema), aga huvitav ja kaasahaarav lugemine, ma usun et kõigile, kellel mingil eluperioodil mingit stiili muusika (ja ei pea just klubimuusika olema) oluline on olnud.
Sulepuru 