“Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga”

Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…

Lisainfo kirjastuselt: Hrafnkeli saaga, mille tegevus toimub umbes aastatel 925–950, on kirja pandud ajavahemikus 1280–1350, ning Gunnlaugi saaga, mille tegevus leiab aset umbkaudu 990–1010, tõenäoliselt mõnevõrra varem, umbes aastatel 1270–1300. Vanaislandi keelest tõlkinud Mart Kuldkepp.

“Salajane DJ. Ibizalt Norfolki vetele”

Raamat elu helgest poolest — muusika, tants, kuuluvustunne jne seda ju on — ja samal ajal elu pahupoolest — uimastid ja ületöötamine. Ma ei ole klubimuusika skeenega kursis, ainus, mida ma suudan mälusopist välja kaevata, on punt nimega “The Chemical Brothers”, et kunagi sai kuulatud Saaremetsa saateid raadiost ning et tantsida trammibussikoondise muusika järgi oli äge. See viimane vist õhutaski raamatut kätte võtma. Raamat ei räägi eriti palju selle salajase DJ teest DJ-ks saamisel, vaid lugeja visatakse karmauhti juba end ületöötanud ja uimastitega liiga tuttava plaadikeerutaja igapäevarutiini, kus nädalavahetused on reisid ja magamatus ja töö (ja samuti rõõm, kui publiku käpa alla saab või kui üleminekud on erakordselt hästi välja kukkunud) ja igatsugu keemilised stimulandid ning nädala sees on taastumine ja püüd päevarütmi tagasi saada ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Narko kogused ja sortiment suurenevad ja mingil hetkel ütleb tervis üles. Aga nagu öeldud, see pahupool on seotud helge poolega ja seda osa, vaimustust muusikast, on siin raamatus ikka palju. Lisaks on parasjagu õpetussõnu neile, kes sooviksid DJna tegutseda, aga paljudki neist nõuannetest on universaalsed, sobivad iga alaga. Natuke võib-olla liig autorikeskne (a no mälestused peavadki ju sellised olema), aga huvitav ja kaasahaarav lugemine, ma usun et kõigile, kellel mingil eluperioodil mingit stiili muusika (ja ei pea just klubimuusika olema) oluline on olnud.