Oh sa vanakurat!
Mulle ei meeldi sellised raamatud, raamatud, mis tuletavad meelde, et inimene võib olla inimesele koletis ja et õilsate ideede varjus toimib süstemaatiline kurjus. Ja kõik see on PÄRISELT!
Siin raamatus on 8 aastat ühe soome mehe elust kolmekümnendate Nõukogude Karjalas, kuidas ta sinna sattus, keda kohtas, kuidas elas ja selle üksikisiku saatuse kaudu saab päris hea ajalootunni. Ajalootund, mis on hästi kirja pandud, aga mida on ränk lugeda. Autor kirjeldab tegevusi ja olusid lastes tegelaste emotsioonidel väga vähe välja paista, selle osa mõtleb lugeja ise juurde.
Ma lugesin seda raamatut kaua: paar peatükki ja mitu nädalat vahet, paar peatükki ja mitu nädalat vahet. Raske oli. Sest kuidagi oli ette teada, et midagi ilusat siit ei tule. Nii rängaks looks ma mõningastest eelteadmistest hoolimata valmis ei olnud.
Filmi ma näinud ei ole, reklaamplakati järgi on seal mitmeid toredaid eesti näitlejaid, aga ma pean nüüd ikka väga pika pausi, enne kui ma üldse kaaluma hakkan, kas ma seda filmi näha tahan…
Sulepuru 