Arthur C. Clarke “Linn ja tähed”

Mõni raamat kohe algab kaasahaaravalt: Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel. Kunagi olid temas toimunud muutused, kuid nüüd läks aeg temast mööda. Üle kõrbe pinna libisesid üksteise järel ööd ja päevad, Diaspari tänavail aga oli alati pärastlõuna ja pimedaks ei läinud seal iialgi. Pikkadel talveöödel, kui Maa hõredasse õhku jäänud vähene vesi külmus, võis kõrbe pind kattuda härmatisega, kuid linn ei tundnud kuumust ega külmust. Tal ei olnud välismaailmaga mingit kokkupuudet; ta moodustas omaette universumi. Inimesed olid varemgi linnu ehitanud, kuid niisugust mitte kunagi.

Kus ma varem olin ja miks ma seda raamatut varem ei lugenud? :)

Igatahes tahe ulmekas, milles on ajastuomast mastaapsust ja optimismi, parasjagu seikluslikkust ja uute maailmade kirjeldusi, inimloomuse uurimist ja uudishimu positiivsust, natuke liiga palju klaver põõsas momente ja sirgjoonelisust, aga ka kahtlustele ning edasimõtlemisele on ruumi jäänud.

Pildid Antonio Torresan https://www.artstation.com/artwork/xox0O
Rebecca Oborn https://www.artstation.com/artwork/NoAJ5
Alex Scrivener https://www.artstation.com/artwork/DOB4R

Arthur C. Clarke “Kohtumine Ramaga”

Selline korralik ulmekas. Ühtpidi on näha küll, kuidas aeg on edasi läinud ja mõned detailid on sellised, et tänapäeval enam naljalt nii ei kirjutataks, aga teisalt on see suhteliselt hästi ajale vastu pidanud, kuna jätab nii mõnedki otsad lahtiseks ja ega inimloomus suurt ei muutu, seesama probleemipüstitus võiks tänapäevalgi kirja saada ja mõjuks üsna värskelt.