Peotäis lühikesi jutukesi. Edgar Valteri suurepäraste illustratsioonidega.
Neid jutukesi annab grupeerida, aga nii mõnedki jutud mahuvad mul mitmesse kategooriasse.
- On punt absurdijutte või absurdijuttude jutustamise jutte: “Jutuvõimalused”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Araabia ratas”.
- Unenäolisi, aga samas milleski nii maiseid, fantaasiad: “Televiisorikoletis”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Kuningas ja kärbes”, “Puujalaga päev”, “Märt kuningalossis”, “Seebimullitüdruk”.
- Jutuks maskeerunud targutused: “Olematus”, “Teadmiste ring”, “Sõrmus”, “Liikumine ja surm”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
- Klassikalisemat sorti kunstmuinasjutud: “Peeglid”, “Ajaprintsess”, “Märt kuningalossis”, “Muinasjutuaeg”, “Sõrmus”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
- Üksi jääb natuke pikem romantiline lugu “Koobas”.
Palju lood mõjuvad nüüd üle lugede palju süngematena, kui mul meeles oli, “Ajaprintsessi” liigitaksin isegi õudukate alla. Ja seda targutamist ma ka nagu ei mäletanud, nüüd lugedes oli see ühtpidi huvitav ja teistpidi tüütu, vahel oli see kuidagi varjatumalt, aga “Kangete kaotuse” lõpus oli küll ohtralt ja otsesõnu. Ma ei mäleta, kuidas ma lapsepõlves absurdijuttudesse suhtusin, aga praegu tuli ette mälupilt, kus ma tundsin jõuetut nördimust, kui täiskasvanu hakkas lapsele vigurjuttu rääkima, tõenäoliselt mõjus lugedes absurd mulle paremini, ega ma muidu seda raamatut korda mitu lugenud oleks. Aga nagu toona nii ka nüüd meeldisid mulle kõige enam kunstmuinasjutud ja see seikluslik “Koobas”, absoluutne lemmik oli siis ja oli ka nüüd “Peeglid”. Ja nüüd märkasin ma paljudes lugudes kasse :)
Sulepuru 