Ja aasta viimaseks lugemiseks jääb päiksekaantega rikkaliku kujundusmänguga luulekogu. Minu maitse perra on seda mängu parasjagu, aga kõikse toredam on, et sel luulel on ka sisu, millega mängida. Jälle üks retk Künnapi ulma ja reaalia piirilt mõlemas suunas tehtud märkmetele. Ja jälle tuleb see tal mu meelest hästi välja, ma kadusin mõlemasse metsa täitsa ära :) Ja aegu, millesse kaduda, on siin raamatus ka.
***
Ega sel aastal enam Tartu Linnaraamatukogus üritusi ei tule, aga näituseid on ikka, II korruse näituseruumi pani Annika Hramov just üles näituse viimaste aastate rahvusvahelistest kirjanduspreemiatest, seda tasub täitsa pikalt uudistada. Järgmisse aastasse on juba plaanitud paljut, nii tavapärased kirjanduskohvikud kui kirjanikega kohtumised, eraldi tuleb liikumisaastale pühendatud ürituste sari, aprillis peab raamatukogu suurelt oma sünnipäeva ja mais on osaline Prima Vista kirjandusfestivalil. Valik on kirev, tulge vaadake, mis teile sobib :) luts.ee on abiks.
Esimese hooga alustasin algusest ja olin kuidagi natuke häiritud, et ei olnud nii hea Künnap nagu ma harjunud olin. Lugesin edasi ja siis äkki oli see võimas ja tugev Künnap, kelle sõnad viivad ulmametsadesse, kelle read mõjuvad vägevalt nii mõistusele kui tunnetele, kelle luulesse on võimalik uppuda, kohal. Ja siis mingil hetkel sain ma aru, et see luulekogu on üles ehitatud kronoloogiliselt ja esimesed luuletused on sealt noorpõlvest, õpipoisiaastatest, liig korralikud ja lihvitud, aga midagi on juba näha, neid ootamatud vahesõnu ja võrdlusi, edasi läheb kõik palju vabamaks — aga ka täpsemaks — leidlikumaks, voolavamaks, manajalikumaks ning — kas tunnetes ausamaks või paremaks näitlejaks — usutavamaks. Luuletused, kust ei ole võimalik enam ühtki sõna välja toimetada, sest kõik on nii paigas. Luuletused, mis jõuavad üdini, varba- ja juusteotsteni ja kaugemalegi. Luuletused, mida ikka ja jälle lugeda ja lasta end hämmastada, milline on sõna võim, kui muutlikult võib joosta siiruse-iroonia hägune piir, kui palju on võimalik öelda nii vähesega ning kui kaugele on võimalik neist sõnust tõukudes edasi mõelda. Lugege!
Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.
Sulepuru 