Kimbuke lastejutte, mida ma varem ei olnudki lugenud.
Üldmulje on soe ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See suur mõistmine, et kui väikesel inimesel on mure, siis see on täitsa tõsine mure, ja kui on lootus, siis see on suur. Pisut üllatavad oli mu jaoks pisikesed looduspiltide tabamised, ma polnud seni seda külge Lindgrenis nagu väga tähele pannudki. Kokku tundusid need lood kuidagi vägaväga vanast ajast olevat, tänapäeva lugejale pigem muinasjutud kui olupildikesed (millena need tõenäoliselt omal ajal mõeldud olid).
Lood üksiti (mäluabiks :) ): “Hakkaja Kaisa” on tragist kuueaastasest ja tema vanaemast ja nende kenast jõuluajast; “Smalandi härjavõitleja” lihavõttepühadeaegne tigeda pulli trall, mille lõpetas seitsmeaastane popsipoiss Kalle; “Kullake” on väike tuhkatriinulugu, et tüdruklaps, kelle ema on haiglas, peab hakkama saama tõredate tädide ja täiesti tüütu täditütrega, ebaõiglane kohtlemine päädib suurima solvanguga, mida üks pisike tüdruklaps suutis välja mõelda; “Natuke Sammelaugustist” on üks tore lugu tulevasest küülikufarmerist; “Elus asi Kalle jaoks” on ühtpidi rõõmus ja teistpidi kurb kassijutt; “Kumb on kangem?” on tobe poisikeste üksteisest ületrumpamise katsete lugu; “Suur õde ja väikevend” kirjeldab suure õe kannatusi väikevennale muinasjutu jutustamisel, sest väikevend norib sõnastuse kallal ja tahab jutustada oma lugu; “Pelle kolib Vabakambrisse” on pisike lugu ähvardusest kolida välikempsu; lõpujutt “Head ööd, härra hulkur!” on jälle üks jõululugu. Aastaring saab täis.
Sulepuru 