Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)
Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle, mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!
Stiilinäide:
Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.
Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi huulilt.
Kummitusi pole just oluliselt ja needki, kes on, on võib-olla vaieldavad, aga raamatu õhkkond on üsnagi kummituslikkust soosiv — sobiv lugemine nüktofiilidele.
Sulepuru 