Ma olen Akuninit üksjagu lugenud ja ta on mulle päris hästi meeldinud. See raamat enam nii hästi ei läinud, mitte sellepärast, et Akunin oleks nüüd viletsamalt kirjutama hakanud, aga lihtsalt selle sarja võlu sai minu jaoks enne viimast raamatut otsa. Tegevus toimub 1918. ja 1919. aastal, Moskvas ja Ukrainas, omavahel jagelevad punased, valged, mustad (anarhistid), rohelised (tagasi juurte juurde), pruunid (karjeristid ükskõik mis värvi lindiga) ja eeh, see segadus ja vaen ja võimuvõitlus oli ikka kohutav. Erast püüab olla üllas mees ja lahendada vaid tõelisi kuritegusid, aga sel keerulisel ajal on üsna raske vahet teha, mis mustast südamest ja mis sinisilmsest aatelisusest on toime pandud, seda enam, et satub ta nii valgete kui punaste sekka, no ja ega neil, kes hammasrataste vahele jäid, sellest vahe nägemisest ka kuidagi kergem poleks, kuigi seda, et omad noa selga löövad, on muust jamast natuke raskem kanda… Suur osa raamatust on hoopis luurekoolitusega Romanovi päralt ning teine oluline tegelane on vahakujude meisterdaja Mona, kelle käest saab Erast teada, mida tähendab kaotus kaardimängus. Et ikka lugege, olgu ajaloo või krimi või selle omamoodi akuninliku jutustamisstiili pärast.
Sulepuru 