Seili ja Mairi üksteise võidu kiitsid ja soovitasid, võtsin siis ka lõpuks Sandersoni lugeda. Et oli jah hea lugemine, hoogne ja põnev ja leheküljepööraja ja suured ideed ja rauakolin ja kuulata tähtede laulu. Lisaks tähtedele ja tehnikale ja ühiskonnakorraldusele oli siin päris hästi läbi mängitud ka postapodele suht omane mälu teema ja siinkohal see kurb tõsiasi, et ega neid, kes tõesti mäletavad, miks ja kuidas asjad olid, keegi eriti ei kuula, pigem hakatakse aga jälle jalgratast otsast peale ehitama.
Hea lugu, aga hüpersupervaimustuses ma pole, sest mu jaoks oli see lugu liiga korralikult kirjutatud, see skeem — selleks, et A teeks tegevust X, mis viib tulemuseni Y, on tal vaja sõpru, nagu B ja C, vaenlasi, nagu D ja F, õpetajaid, nagu G ja H, leinatavaid, nagu I ja J, pärilust erilisest suguvõsast K ja mõned tähed tähestikust veel — oli natuke liiga läbipaistev. A nu, kõneleva rauakolaka ja puhtast lustist sissekirjutatud kodulooma, maailma üldise läbimõeldud sätungi ja kohati toreda kõnepruugi ning selle tähtede laulu kuulamise eest tulevad lisapunktid ja julgus soovitada seda raamatut ka mitteniiväga ulmelembestele.
Sulepuru 