“Hei, sõbrad, kas olete valmis? Siis lükkame korraga! Koha pealt lükkame laaahti selle väikese …” Ma ususn, et paljud on selle lauluga tuttavad, olgu Johansonide või MinuIsaOliAususIse esituses. Minu kõrvus kõlab pigem MIOAI ja et kuskil on sõbrad iirlased. Ma olen see ebatüüpiline eestlane, kes reisimist väga ei armasta, ja mingit suurt igatsuste sihtkohta ka pole, aga Iirimaa ja iirlaste suhtes on päris pikalt mingi seletamatu sümpaatia. Ja kuigi iiri kirjanduses ja filmides on kohutavalt palju teemat “raske lapsepõlv ja malmist mänguasjad”, siis minu ettekujutus Iirimaast kisub pigem sinna “McCarthy baari” kanti.
See raamat on see “malmist mänguasjad”. Üks asi on muidugi krimilugu, aga alkoholist, vaesusest, pommiplahvatustest ja laste väärkohtlemisest läbiimbunud taust on kogu aeg olemas. Raamatul oleks nagu potentsiaali — tegelased, nende taust, süžee — kõik oleks nagu läbi mõeldud ja omamoodi huvitavad, aga kirja on pandud kuidagi abitult, Karu Kati tuim tõlge muidugi asja ei paranda ka, no ja neid nn juhuslikke kokkusaamisi sattus ka kuidagi liig palju järjestikku. Aga selle iiri tumedama poole tunnetuse sai kohati kätte küll.
Sulepuru 