Kui alustada päris algusest, siis ma otsisin islandi koomikseid. Piisavalt netti tuhninult sain aru, et tegelikult on üks, mis mulle huvi pakuks, olemas ka — Þórhallur (Thorhallur), Jón Páll, Andri “Vargöld” — Põhjala jumalatest oma vaatevinklist jutustav kolmeosaline koomiks. Kuidas ma seda lugeda saaks, seda ma veel välja ei mõelnud. Islandi raamatupoodides on müügil ingliskeelne (ja muidugi islandikeelne) esimene ja teine osa, aga kolmandast ei ole mingit märki.
Aga sama islandi koomiksi otsinguga jooksis mulle kogu aeg ette soovitusena see Brian Woodi “Northlanders”. Ja see on mugavalt wõrgust loetav.
“Northlanders” ei ole üks pikk lugu, vaid 14 lühemat lugu, milles vaid paaris on kattuvaid tegelasi või tegevuskohti. Nii ajad kui kohad on küllalt erinevad: Islandilt ja Fääri saartelt Volga kallasteni ja Lapimaalt Konstantinoopolini ning ajapiirang on 8.-13. sajand. Illustreerisid lugusid erinevad kunstnikud: Davide Gianfelice, Ryan Kelly, Dean Ormston, Marion Churchland, Danijel Zezelj, Fiona Staples, Becky Cloonan, Paul Azaceta, Declan Shalvey, Vasilis Lolos, Leandro Fernández, Riccardo Burchielli, Simon Gane, Matthew Woodson. Algselt oli seda koomiksit 50 vihikut, aga hiljem tõsteti lugusid natuke ümber ja saadi kolm köidet.
“Northlanders. Book I: The Anglo-Saxon Saga” — #9–10, “Lindisfarne”; #18–19, “The Shield Maidens”; #1–8, “Sven the Returned”; #41, “Thor’s Daughter”; #11–16, “The Cross + the Hammer”.
“Northlanders. Book II: The Icelandic Saga” — #29, “The Sea Road”; #20, “Sven, The Immortal”; #35–36, “The Girl In The Ice”; #42–50, “The Icelandic Trilogy”.
“Northlanders. Book III: The European Saga” — #17, “The Viking Art of Single Combat”; #21–28, “The Plague Widow”; #30–34, “Metal”; #37–39, “The Siege of Paris”; #40, “The Hunt”.
Enamjaolt on lood sünged ja vägivaldsed. Lisaks viikingiretkedele, mida siin ka omajagu oli, on veel omavahelise klannivõitlused, mida oli siin raamatus päris palju. On tegelasi, kes otsivad võitlust, ja on tegelasi, kes satuvad mõõka kandma juhuslikumalt. Klannivõitlused on tavaliselt tavalistel põhjustel — au, maa, varandus, kättemaks — aga lisaks on üks teema, mis autorit näib iseäranis huvitavat: kristluse mõju viikingitele, uue ja vanade jumalte kummardajate vastasseis.
Ma ei oskagi nende lugudega kuigi hästi suhtestuda. Enamjaolt need mulle eriti ei meeldinud, aga niipalju oli neis kaasamõtlemapanevat küll, et pooleli ma jätta ei tahtnud. Seda süngust ja vägivalda ja musta meelelaadi ja õnnetusi oli mu jaoks liiga palju, aga mingitpidi oli huvitav vaadata, et kuhu autori fantaasia selle või tolle koha ja ajastuga läheb ning mingid helgemad hetked olid selle kolme köite peale ju olemas ka, näiteks see kilbinaiste jutt. Kes otsivad verist ajaloonägemust Põhjalast, neile võiks soovitada, kes otsivad müstilisemat poolt, neile mitte.
Sulepuru 