13 vanaema. Tiibetist, Gabonist, Brasiiliast, Nepaalist, Mehhikost ja USAst, enamik indiaanipäritolu, enamik teadma- või ravitsejanaised. Alustuseks on vanaemade lühielulood ja raamatu teises pooles kokkupõimitud õpetussõnad.
Öko-müto-feministlik teos. Ökoloogiline pool on arusaadav. Igast reostust on liiga palju saanud ja inimkonnal oleks aeg end kokku võtta ja looduskaitseks midagi mõjuvat ka ette võtta. Kui seda piisavalt palju, piisavalt mitmehäälselt ja piisavalt valju häälega rääkida, ehk hakkab midagi ses suunas ka liikuma. Mütoloogine pool on idealistlikult sünkreatismne, et Emake Maa ja Neitsi Maarja ja Valge Piison ja tulnukad ja budism ja esivanemate vaimud rõõmsasti käsikäes. Eee, minusugusele paduateistile küllalt eemalepeletav kompott, aga küllap on neidki inimesi, kellele selline maailmavaade sobib. Feministlik — kuna raamatu jutustajad on naised, kes rõhutavad, et naiste häält peaks igasuguste otsuste juures rohkem kuulda olema, mis iseenesest on mu meelest ju täitsa õige point. Soovitustega oma sisemine naiselikkus üles leida on mu meelest veidi üle pakutud, aga soovitus vahel enda sisse sügavamalt vaadata ja leida oma tee ja väärtused on ju sooüleselt asjakohane soovitus. Üllatav oli minu jaoks ravimtaimedega seonduv, mu meelest Eesti tavameditsiin küll tunnustab ravimtaimi (või on mulle lihtsalt sellised perearstid sattunud).
Ma hakkasin seda raamatut lugema peale indiaaniraamatute näitust. Otsisin netist nimekirju “tuntuimad/tähtsaimad indiaanipäritolu kirjanikud” ja hakkasin siis nendes nimekirjades olevaid nimesid Estrisse toksima, et kas Tartus neilt midagi on. Üks huvitav nimi oli Winona LaDuke, kes on oma ilukirjanduslike teoste eest päris mitmeid preemiaid pälvinud, kuid kes viimasel ajal tegutseb rohkem poliitikuna. Tema sulest on selle raamatu eessõna. Eessõna on liiga teadust ja traditsioone vastandav, aga, arvestades Ameerika ajalugu, inimlikult mõistetav.
Ma ei teagi, kellele seda raamatut soovitada…
Sulepuru 