Catherine Ryan Hyde “Seitse täiuslikku olendit”

Kui raamatu peategelaste hulgas on seitse kutsikat, siis see peab ju nunnukas olema, eksole. Noo, natuke oli ka. Ja mõned head noortekahetked olid ka, n peategelane, kolmeteistkümnaastane Abby arutlemas erinevate täiskasvanute suhtlemisstiilide üle. Naisteka pool oli selline keskeltläbi, et trafaretne ja ettearvatav, miskit lugemiselamust ei pakkunud, aga silmipööritamapanevalt tobe ka ei olnud. Punkt selle eest, et autor püüdis vaimset perevägivalda lahti kirjutada, päris mitu punkti maha selle eest, et see oli kuidagi ebausutav. Punkt leina lahtimõtetamiskatse eest, mitu punkti maha liigse konstrueerituse eest. Punkt toetava tegelaskuju ja vestluste eest, mitu punkti maha stereotüüpidel liugu laskmise eest. Aa, Abby tegelaskuju eest tuleb punkt, täitsa naksakas ja omanäoline tüdruk.

Mul jäi mulje, et autor koristas oma mustandisahtlit ja surus kiiruga ja jõuga mingid pooleliolevad ideed ühte raamatusse, rohkema aja ja hoolsama valikuga oleks vast parem raamat saanud, sest ideejupid olid ju iseenesest okeid, mulle ei meeldinud aga see, kuidas need olid kokku pandud.

Mingil hetkel meenus Nicholas Evansi “Hobulausuja”, noh et tüdruk, tema abielus ema, nägus lahke mees ja loomad, ma ei tea, kui laialdaselt sedasorti kirjandust kirjutatakse, “Hobulausuja” on küll suht positiivse lugemiselamusena meeles.

Aga kuidas see kõik teemapunkti alla läheb? No on jookmist, käimist ja matkamist siin raamatus, mitte põhiteemana, aga millegi olulise äramärkimisena küll. Lisaks on ujumist, mis mulle isiklikult on mõistlikum ja meeldivam tegevus, kui kolm eelnevat kokku :)

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.