Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…