Chris Riddell “Ada Goot ja Vihuriöö”

Hakkasin seda kaanepildi ja tutvustuse põhjal koerateemasse lugema, aga sinna see siiski ei sobi, sest koeri on küll, aga nad on nii kõrvaltegelased. Siis tahtsin seda “öö” punkti alla panna, aga sinna ka ei lähe, sest liitsõna ei sobi. Ja nõnda, täiesti kogemata sai täidetud punkt, mille otsimisega ma arvasin kõige rohkem vaeva nägevat.

Mulle meeldib gooti subkultuur ja mulle meeldib suur osa gooti muusikast. Mis see gooti muusika just on, on üsna raskesti defineeritav, sest see on mõnusalt harali, elektroklõbinast kitarriraginani,  industrialist vanamuusikani, noise’st neofolgini ja mida kõike veel, ühine on mingi tume tagapõhi ja see, et gootikud peavad seda omaks.

Aga raamat on siis järjekordne Chris Riddelli Ada Gooti raamat, millele lähevad tegelikult umbkaudu samad kiidusõnad ja nurinad, mis esimeselegi: et on hulgaliselt toredaid detaile, aga pole selgroogu, et on mängulusti kirjandusliku pärandiga, aga see ei sobi nagu kuigi hästi raamatu sihtgrupile, et ääremärkused on kiiduväärt ja tõlge on muidu korralik, aga liiga ootuspäraselt lahendatud, napib sõnamängulusti. Tegelasi on nii palju, et ei jagu aega ja ruumi neid avada, nad on eripalgelised ja mõne tugeva iseloomujoonega küll, aga siiski karikatuurid, mitte karakterid. Huumor kadus minu jaoks ära, aga võib-olla mõni teine lugeja leiab üles. Lugu on nõrgavõitu, aga pildid annavad nii palju juurde, et kokkuvõttes on üsna okei raamat.

Chris Riddell tumbleris http://chrisriddellblog.tumblr.com/

Chris Riddell «Ada Goot ja kummitushiir»

riddelladgootKrista Kumberg on Postimehes raamatu kohta öelnud: “Chris Riddelli autoriraamat «Ada Goot ja kummitushiir» on varjamatult fantaasiajutt «vanast heast Inglismaast». Illustratsioonid on siin tekstile võrdseks partneriks. Teemaks hakkaja ning nutika lapse üksindus ja toimetulek keeruliste olukordadega. Vaikne vaimukas huumor ning intertekstuaalsus teevad sellest vanusegruppide ülese teose.”

Ühelt poolt olen ma kiidusõnadega nõus — ilusa kujundusega, põneva looga, eredate karakterite, ootamatute süžeepööretega, gootipärasesse fantaasiavahtu peidetud tõsistele elumuredele viitav teos. Asi, mis mulle väga meeldis, oli omapärane joonealuste viidete ehk Jala ääremärkuste kasutus.

Aga, ma ei tea kas see puhtalt minu kiiks, aga RRRRRRRRRRRRRR, mulle käib see intertekstuaalsus lasteraamatutes pinda. Ehk siis umbes 8-aastasele suunatud lugemisvaras on vihjeid raamatutele, mida nad võiksid lugeda nii 2, 3, 10 aasta pärast. Ja kui autor nii palju teistele vihjab, siis äkki on see, mida mina pean originaalseks fantaasialennuks, samuti mingi laen, aint et ma pole lihtsalt seda raamatut lugenud…