Cornelius Hasselblatti peateos on kopsakas “Eesti kirjanduse ajalugu” ja see raamat näitab, kuidas ta selleni jõudis: elulugu-mälestused, st õpingud, teadus- ja muu töö, natuke eraelu, hulga reisimuljeid, kohtumised erinevate inimestega (muuhulgas paljude eesti kirjanike ja tõlkijatega, tihedamad sidemed olid Jaan Krossi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Juhan Viidingu, Mati Undi, Maimu Bergi, Mati Sirkli, Enn Soosaare ja Lennart Meriga), selgitused, et miks just eesti keel ja kirjandus (vastus on lihtne: see lihtsalt meeldib ja pakub huvi). Mulje jääb, et Hasselblatt on ühtaegu nii idealistlik kui kahe jalaga maas, tohutu töövõime, hea suhtlusoskuse ja ladusa jutuanniga inimene. On ju puhas rõõm, et ta on lihtsalt niisama heast peast võtnud oma eluülesandeks jagada maailmale (peaasjalikult küll sakslastele ja hollandlastele) oma vaimustust eesti keelest ja kirjandusest :)
Sulepuru 