Häbi on, aga ei tunne, või kuidas see lendlause oligi. Ma ei arva, et mul peaks mingi autori või teose lugemata jätmise pärast piinlik olema, raamatuid on ju nii palju ja valik on nii suur, stiililiselt ja žanriliselt olen ma üsna laialt katsetanud ja terve aasta jooksul ei suutnud ma välja mõelda, mis mu lugemusest siis nii oluliselt puudu on. No muidugi võiks alati lugeda rohkem väärtkirjandust, aga las see jääda, küll jõuab kunagi ka see aeg. Aga ma olen vahel tabanud end mõttelt, et ma võiksin lastekirjandusest rohkem teada. Ja nii see valik siia punkti alla tuli.
Võluripoiss, kes ei oska võluda, ja sõdalasetüdruk, kes juhtumisi oskab. Kui nad kogemata kokku saavad, läheb möll lahti, nii võlurite kui sõdalaste kantsis. Omavaheline nägelemine erinevate maailmavaadete pärast jääb tahaplaanile, kui ilmub ühine vaenlane. Kõik ei lähe lihtsalt kui lepse reega ja mingid otsad jäävad lahti. Ma arvan, et see on päris tore lasteraamat, fantaasiat õhutav ja mõtlema panev, hoogsa tegevustikuga ja reljeefsete karakteritega, omapäraste illustratsioonidega pealekauba.
Sulepuru 