Kui ma seda Jüri Kallase koostatud nimekirja vaatasin, siis võtsin lugemist lähtudes kirjaniku nimest, et milline autor võiks mulle huvi pakkuda. Enne ma sellest raamatust midagi kuulnud ei olnud ja mingit eeltööd, et mida sealt raamatust leida võiks, ma ka ei teinud.
Lugemine oli paras üllatus. Ulmet ennast on vähe, noh, seda et üks mees tõuseb surnuist üles. Ja veel on sel mehel ravivõimed ja pisut imetegemisoskust, aga neist asjuist raamatus pikemalt ei räägita. Kel nüüd mõte sinna ristiga raamatu poole hakkas liikuma, siis neil on õigus.
Esimese võrdlusalusena tuleb meelde 10 aastat hilisem Bulgakov ja veelgi hilisem Kalmus, kuigi ma Kalmust kuigi hästi ei mäleta, siis mu mulje on, et nad kõik püüavad otsida ja näidata Jeesuse inimlikumat poolt, jõudes küll sinna, et saatuse eest ei pääse ja oma koorma võtab Jeesus vastu, aga seejuures on tal õigus olla sellest ka väsinud, pettunud ja mõlgutada vahel ka teistsuguseid, mittepühi mõtteid. Teise võrdlusalusena tulid meelde need “Da Vinci koodid” ja “Viiendad evangeeliumid” ja “Ringi lõpud” ehk siis need põnevikud, mis toetuvad teooriale, et Jeesus ja/või Magdalena ja/või nende laps jõudsid Euroopasse. On teekond siingi, otsaga jõutakse küll Vahemere äärde, aga kas ka kaugemale, jääb lugeja mõelda. Ja siis tuleb meelde “Armastus kolme apelsini vastu” (“Mida naised tahavad?” — “Mis nad tahavad, mis nad tahavad: perekonda tahavad luua, pesu pesta, põrandat küürida!”). Mu meelest oli “Mees, kes suri” psühholoogiliselt sama stereotüüpne kui antud lavastus. Aga ühe ootamatusena on siin ka teisi naisi, kuidas just, seda lugege huvi korral ise. Ja siis kõik need ilukõnelised eesti autorid, Kausid ja Kaldmaad kes nad kõik on, st raamatus oli täitsa palju lauseid, mis niisama lausetena võttes olid täitsa kenad. No ja sutsuke seda sama autori “Lady Chatterleyd” vilksas ka sisse.
Kui see jutustus oleks ilmunud praegu mõne tundmatu nime all mõnes jutukogus, siis ma kehitaks õlgu, et möhh ja milleks, aga kuna see on kirjutatud sada aastat tagasi tuntud ja tunnustatud autori poolt, siis olen ma leebem, et las siis olla selline nägemus ja ju autoril oli oma asi selle raamatuga ajada. Lugemist ei kahetse, sest lugu oli lühike ning minu uudishimu, milline on Lawrence’i stiil ja miks see raamatuke on ulme alla paigutatud, said rahuldatud. Ka pakkus jutuke lugemise ajal kaasamõtlemisainet, aga mingeid süvaväärtusi ma ses tekstis siiski leida ei oska. Niipalju ehk siiski, et see on mu meelest ses mõttes kaval tekst, et mõnedes lugejates võib see ka üsna tugevaid emotsioone ja mõttearendusi pakkuda, olenevalt siis lugeja usutunnistusest ja vastuvõtlikkusest kirjanduslikele mõttemängudele.
Jutustuse algus Andres Otsa etteloetuna https://arhiiv.err.ee/vaata/184316
Sulepuru 