Iigaav! Kui raamatu eellugu, “Hea põhjatuule vastu” tekitas mus mõningaid küsimärke, aga liigitus ikkagi üsna okeiks lugemiseks, siis see raamat oli lii-iihtsalt ii-iigaav. On ainult kaks tegelast (ok, kolmas vilksab korra ka läbi), aga kirjanik ei viitsi kummagi kirjutamisstiili kuidagigi isikupäraseks teha, kahekõne asemel oleks nagu üks lõputu monoloog, aint alla on mõnikord kirjutanud Leo ja mõnikord Emmi (“Hpv-s” see nii tüütult ühetasane ei olnud). Ja armulugu, ehh, veniv, väheusutav ja iigaav (X ilmutab huvi, Y ütleb tere vastu, X ilmutab suuremat huvi, Y blokib, X taandub, Y: “Kuhu sa jäid?”, X: “No me võime ju ilmast ka rääkida…”, Y: “Ma tahan rääkida rohkem, kui ainult ilmast!”, X blokib, X: “Saame kokku!”, Y: “Ei!”, X: “Jaa!”, Y: “Ei!”, X: “Ei!”, Y: “Jaa!”, X: “Olgu.” Aaarghh!).
Kui kellel iganes tekib tahtmine seda raamatut lugeda kiri-romaani näitena, siis soovitan soojalt, lugege parem Pierre Choderlos de Laclos’ “Ohtlikke suhteid”.
Sulepuru 