Miks ma seda raamatut lugema hakkasin — kaanepilt tõotas midagi aurupunklikku ja autor on tšerokii. See viimane aspekt raamatus ei avaldunud mitte kuidagi, aurupungilikkust pisut oli, et mehhaanilised nukk-inimesed ehk omamoodi robotid ehk automatomid. Lugu algab Stalingradi sõjaväljalt kui vene sõdurpoiss näeb kummalist meest, keda ta hiljem nimetab ingliks, ja korjab üles kummalise eseme, mille ta hiljem oma lapselapsele pärandab. Edasi läheb lugu mitmes ajajoones ja kahe minategelasega — Peter alustab oma lugu 18. sajandi Moskvast, liigub edasi Peterburi, Londonisse, Indiasse ja jälle Londonisse ning vana sõduri lapselaps June on erialaks valinud robootika ning uurib mehhanilisi nukke Ameerikas, ühel sellisel uurimisretkel kohtub ta Peteriga ja kuna tema käes on Peteri jaoks oluline vidin (seesama, mis sõjaväljalt üles korjati) ja teadmised, siis jätkub seiklus koos. Mis suunas edasi minnakse ja kui kaugele ajas tagasi vaadatakse, ei tahaks ära kirjutada, kui keegi tahab lugeda, siis võiks talle üllatusmomente jaguda. Seega lugu ise ehk süžee on täitsa huvitav ja pööretega, maailm täitsa omamoodi (või vähemalt minul varemlugemata) nõksakutega, tegelased on enamvähem, et midagi säravat ei ole, aga lausa halvasti ka nendega pole, lugu on kirja pandud natuke liiga tuimalt ja filmilikult, et oleks tahtnud nende eri ajajoonte puhul pisut erinevat stiili saada, mõneti seda ju oli, aga oleks võinud rohkem olla, ning kui ma hiljem lugesin, et autor on välja andnud 5 huumoriraamatut, siis ma küll imestasin, sest selles raamatus oli huumorit umbes sama palju kui Kafkal. Et kokkuvõttes selline pisut pealt keskmise robotiraamat, et kui teema huvi pakub, siis jah, lugege, aga ega lugemata jätmise pärast ma kellelegi kaasa ka ei tunne. Raamatule saab külge pookida hulgaliselt märksõnu ja (alam)žanrimääratlusi, üks tabavaimaid on minu jaoks uudne väljend, mida kasutab Wikipedia — techno thriller.
Sulepuru 